Olen korduvalt seda kuulnud, et mu lastel polevat piire, aga kuna ma olen loll nagu lauajalg ja tahaks ikka parem inimene olla, siis äkki selle asemel, et seda lihtsalt faktina lauale visata, õpetate mulle hoopis, et millised need piirid siis olema peaksid? Päris siiralt ja ausalt küsin, sest ma lihtsalt ise ei saa aru, mismoodi teised siis oma kodus talitavad.
34 kommentaari
Minu ema oli sinu veendumuste ja pôhimôtete täielik vastand ja nii kui ma tema kodust välja sain (16 olin siis) olen ma ikka väga suure distantsi meie vahele loonud.
Mul ei oleks môttessegi tulnud mingi kommipaber maha visata, sest teadsin, et ema reaktsioon on närvilisus, nähvamine, karjumine jne. Ta on ise kôik selleks teinud, et ma temaga minimaalselt suhtlen ja AMMU ei näe teda kui oma emana, vaid lihtsalt inimesena, keda ma peaksin enda lähedal hoidma seepärast, et ta mu sünnitas.
Naabritädi oli samasugune ema nagu sina, tema lapsed on kasvanud kôik väga tsillideks ja toredateks inimesteks. Mina sain oma emalt ainult trauma ja vaimse tervise häired.
Su lastel on väga vedanud, ausalt!
No ega ma neid just õhuta ka, et oh, viska maha 😀 Aga Marta mõnikord lihtsalt teeb seda, mis ma ikka teen siis 😀 Korjan üles pärast, inimene alles kolmene, terve elu ees aega koristada 😀
Meil on reeglid, aga lapsed ei järgi neid. Päevad läbi seletan, et toas ei karjuta, lüüa ei tohi jne. Ikka on kisa ja kätch. Ausalt tahaks ka selliseid kukununnusid, kes jutule vahele ei sega ja on “mõistlikud”. Lapsed 4 ja 6. Ühiskond arvab, et meil on vabakasvatus, kuid see pole nii. Mõned lihtsalt on rebelid.
Kuna mina ise elasin nende tohutute reeglitega nagu üks allpool ka kirjeldab, siis terve väikse lapse elu unistasin kodust välja saada, et elada nii nagu ise tahan. Kui ei viitsi just hetkel koristada, siis ei korista ja teen seda 10min hiljem, kui tahan, ei muutu sellest midagi jne. Nüüd oma last kasvatan ka nii, et lasen tal laps olla, sest ta ka ju ometi inimene oma soovide ja tahtmistega, mis ok okei, et ei ole minuga täpselt samad.
Sa tõid vist välja minu kommentaari. Ma veidi selgitaks, kuigi raske nii palju mõtteid lühidalt kokku võtta…
Minu lapsed koristavad ise tuba, aga see ei tähenda, et nad teevad seda karjumise saatel ja otsekohe. Ma ei käsi neil pooleli olevaid mänge ära panna, või oma lego ehitisi lõhkuma, sest MINA ütlen. Ei ole nii. Samuti aitan ma neid, teen nende voodeid, võtan tolmu, panen riideid ära. Aga kuna nad näevad, et ka mina teen, siis enamasti aitavad kaasa ka ilma küsimata. Nad on ise harjunud ja neile meeldib puhas kodu, aga see ei tähenda, et me ei ehitaks näiteks onni, jätaks lego mänge põrandale, et hiljem edasi mängida jne. Aga selle kõrval olen üritanud neile selgitada asjade väärtust ja oma tuba hoidma, mitte siis rahalist väärtust eks. Minul oli lapsena oma tuba, oli voodi,mõned pehmed mänguasjad ja reegleid polnud. Minul ei olnud õnnelik lapsepõlv. Reeglite olemasolu ei riku lapsepõlve, vaid vanemad ja läheduse puudumine. Mul polnud reegleid, aga esimesel võimalusel lasin kodust jalga, sest ma ei olnud seal õnnelik. See, et mu lapsed ei söö diivanil ega oma toas, ei tähenda et nad ei saaks valida (mõistlikuse piires), mida nad söövad. Ka meil on pitsaõhtuid, sushi ja burgereid. See, et nad ei vea oma mänguasju mööda maja laiali, ei tähenda, et me ei käi koos õues mängimas, et nad ei või oma toas mängida, või et ma ei loe neile kaisus muinasjuttu. Ma arvan, et see kõik oleneb ikka perest ja põhiline, mida laps tunnetab, on see et ta on armastatud ja et ka tema loeb. Minu lapsed seda tunnevad ja teavad. Mina üritan oma lastele pakkuda seda, mida Minul lapsena ei olnud.
Nii tore, et on inimesi, kes oma lastest närvihaigeid traumeeritud inimesi ei kasvata. Ise teen samuti kõik vastupidi oma lapsepõlvele, kus ema meid õega pildistama viis, terve tee riidles ja õiendas, ja siis kui pildid käes, süüdistas lapsi, miks nad pildil “pissihaisunägudega” on. Aitäh, “ema”.
Küllap minuga elu mingi muu trauma külge poogib, you never know 😀
Üldises plaanis olen seda meelt, et teatud piirid ja reeglid peavad olema ja tulevad üldjoontes lastele kasuks. Aga samas tuleb valida oma võitlusi. Laua taga söömine ja diivanil mitte hüppamine on meil reeglid, mida kahtluse alla ei seata. Samas ei pea ära sööma kõike mida pakutakse vaid võib ise laual oleva vahel valida. Nii kokkamises kui remonditöödes on lapsuke alati osaleja ja me ei tee probleemi sellest, kui pärast on vaja koristada või üle teha. Kuidas inimene muidu õpib….
Mõnes olukorras tahaks osata rohkem chillim olla ja minna lasta, eks selle tasakaalu saamise poole liigume.
Sedasama mõtlen ka mina tihti – choose your battles 😀
Mu endine ülemus ütles ägeda asja. Igal lapsel tuleb mingi “lapsepõlvetrauma”, vanema ülesanne on see trauma võimalikult elus edasi viivaks teha. Sa kasvatad väga mõnusalt oma lastest isiksusi ja inimesi, mitte sõnakuulekaid lapsi, kes järsku täiskasvanuna omadega eksinud on. Kui veel ei jälgi, siis insta jesslapsed konto klikib su põhimõtetega väga hästi ja toetab ka vanemaid.
I feel you! Ma ei ole osanud kunagi inimestele seletada miks ma oma lapse peale ei karju. Ja see ei ole vabakasvatus. See ongi okei, kui laps (olenemata east) kogeb ja tunneb. Täpselt nagu su arvuti asi – juba on katki, mis sest enam! Oeh, oleks sellised vanemaid rohkem, oleks traumeeritud lapsi vähem ♥️
pigem peaks olema imelik inimestele seletada, et miks keegi KARJUB oma laste peale 😀
Kooli lõpuaktus. Käin ja kiirustan oma 12- ja 10-aastast takka ning kurjustan, et särk valesti ja miks valged sokid jalas jne. Venisid ka mõnuga, mul närv jummala must. Ja siis mu poja ütleb, et emme, miks sa kogu aeg nii kuri oled – ma olen ju väike laps, vahet ei ole, kui kõik õigesti ei lähe.
Ma pidin maa alla vajuma. Nii ongi, ma vahel täiesti õiendan nendega ilma asjata. Ma ei tea, miks ma nii teen. Ma üritan olla rahulikum aga ikka tuleb aegaajalt sisse neid nõmedaid näägutamisi.
Aga niii armas, et ta sulle nii ütles ju! Täitsa tõsi, miks peab õigesti olema alati 😀
Tead Mallu, mina õppisin sinult ja tunnen ennast oluliselt rahulikuma ja õnnelikumana. Nimelt, kunagi kirjutasid kaa samal teemal ja ma sain aru, et fakk jaa…milles see laps süüdi on, kui mina olen laisk ja lihtsalt ei viitsi koristada. Olen loomult nö monk aga seda olen lapse suhtes tänu sinule muutnud. Jaaa, lasengi tal guaššidega mäkerdada oma käsi , värvida oma mänguasju….sest neid saab ju puhtaks pesta. Ja sinna juurde kõik muu….mis paneb lapse silma särama ja kogemuste võrra rikkamaks (kasvõi saiaviilust kuulikeste veeretamine ja igasugused muud jaburused). Ma ei tõmba enam draamat, kui miskit on katki läinud, kui riided on rikutud. Sest need on ju kõigest asjad, peaasi et tema endaga kõik korras. Nii palju lihtsam on toimetada sedasi. Ja ma olen üli tänulik selle eest sinule. Miks sa küll 11 aastat tagasi, seda tarkust ei jaganud….aaaa jh Mari polnud veel 😀
Haha, nii armas kuulda! Ega ma arvagi, et kõik peavad oma elu elama nagu mina ja lapsi kasvatama nagu mina, aga kui endal nüüd ka tsillim on, siis on ju super 😀 11 aastat tagasi mul kahjuks polnud ühtegi tarkust, peale selle, kuidas saapaga veinipudelit avada 😀
Sa oled supercool mom ja mu arust teed asju väga hästi nendega. St tarbetu rookimine laste peale ei muuda nagunii fakti, et tegu on üldiselt tehtud. Ma arvan, et nad on ja neist kasvavad ka tulevikus vaimselt terved ja toredad inimesed
Ma ei tea, kas on üldse mõtet kommenteerida, sest me oleme nagu öö ja päev, mis puudutab lapsi 😀
Meil on kodus palju reegleid, mida lapsed järgivad ja tänu sellele on nad palju rahul olevamad ise ja nende seltskonnas on ka endal meeldiv olla ja eriti olles külas,või kui meil käiakse külas. Meil on 3 last (1, 6 ja7) ise olen 32. Minu lapsed ei hüppa diivanil, ei sodi kuhugi, söövad ainult laua taga, lähevad magama enam vähem samal ajal, söövad kahvliga, koristavad oma tuba, mängivad oma toas ja maja ei ole laste asju täis, ei karju ega jookse toas, söövad päris toitu, mitte snäkke/võileibu/kommi jne. Loomulikult saavad nad ka magusat, aga mitte preemiana ja koguaeg. Meie reeglid tunduvad paljudele karmid, aga meie lapsed on väga hoitud, kallistanud ja armastatud. Nemad ei näe seda, et nad diivanil hüpates jäätist ei või süüa, kehva lapsepõlvena. Ma arvan, et liiga palju on seda, et laps on laps ja las ta teeb. Näen sõprade pealt, et see ei toimi ja selliste lastega on raske elada ja seda ka vanematel. Meil palju tuttavaid, kus isad ei taha kodus olla, sest lapsed 12ni öösel üleval, kodu nagu pommiauk ja lapsed ainult karjuvad ja kaklevad. Eks iga pere ja vanemad on nii erinevad, meile sobib selline variant. Minu lapsel ATH ja tema jaoks on rutiin ja reeglid äärmiselt olulised ja see aitab teda sama palju kui meid.
Laps ei pea nui neljaks kuulama sind, SEST sa oled vanem, aga ta peaks kuulama, sest nii tehakse ja käitutakse. Ta ei pea näiteks prügi panema prügikasti, sest sina ütled, vaid kuna nii tehakse. Enda prügi pannakse ära. Sama riietumisel nt- mina ei lase lastel alati täiesti ise valida, mida nad kannavad, vaid annan nt 2 varianti. Siis nad tunnevad, et see on nende otsus, aga jääb ära palju konflikte ja laps ei lähe lasteaeda ujukate ja kummikutega.
Oma asjade eest peavad ka hoolitsema ja ei lõhuta (meelega). Õnnetusi juhtub ikka, see on normaalne, aga asju tuleb hinnata. Eriti sinu puhul, kus asju on palhuja laste jaoks asjad midagi äärt ei ole, sest “pohui, ostab uue, saame uue jne”. Minu arvamus on, et lapsed ei kasva ise.
No inimesed ongi erinevad, see ongi fine. Mul on endal ka ATH ja mul on väga raske rutiine tekitada, iseendalgi, rääkimata siis lastest. Ja mind ühtlasi ka ei häiri, kui nad diivanil hüppavad, toas jooksevad ja karjuvad jne. Nad on ju lapsed – kui 30 aastased segase kombel jookseks ja karjuks, see oleks tõesti imelik 😀
Muus osas ega ma ka ei arva, et kui su lastel on rohkem reegleid, et nad selle pärast kurvad oleks. Sa oled neid ju nii algusest peale kasvatanud ja see ongi nende jaoks normaalsus ja tavaline elu. Ja ma ei arva ka, et reeglid tähendavad seda, et lapsed hoitud ei oleks. Lihtsalt igaühele oma 😀 Kes kuidas oskab, tahab ja viitsib.
Ma ei tea, miks sul on arvamus, et meie majas lõhuvad lapsed asju suhtumisega, et pohui, saab uue :D?
Mul on ka ATH, aga sellega on võimalik õppida elama ja luua endale väga hästi toimivaid süsteeme. Ma sain diagnoosi hiljem kui sina, aga olen lugenud hea portsu temaatilist kirjandust läbi ja küsinud oma arstilt nõu, mis raamatuid ta veel väljaspool ATH valdkonda soovitaks, mis aitaks oma elu süstematiseerida, ja juba praegu on erinevus üsna märkimisväärne.
Samuti, eks inimesed on erinevad, aga juba enne diagnoosi ma just täiega teadlikult lõin oma lastele rutiinid ja süsteemid, need aitavad elu struktureerida ja kuigi ma ise enne diagnoosi väga paljusid neist ei suutnud järgida, siis seda enam soovisin, et minu lastel oleks maast madalast mingid kindlad harjumused ja nad ei oleks kogu aeg sellise lost tundega nagu mina 35 aastat ära elasin enne, kui diagnoositud sain. Seda saab teha küll oma lastele ka hoolimata oma ATHst.
Üleüldse paljud täiskasvanueas diagnoosi saanud on häirivaid asju enda juures elu jooksul välja koolitanud juba teadmata, et neil üldse ATH on. See on võimalik ja tehtav, kui mingi omadus enda juures ennast ikka piisavalt häirib. Mina näiteks olin lootusetu hilineja, sest ATHga on sageli häiritud ajataju, ja selle harjutasin endal välja juba 10 a tagasi, sest nii pinda käis. Ajataju on mul kehv jätkuvalt, aga nüüd olen ma pigem valmis liiga vara kui et jään hiljaks. Igal juhul parem variant.
Kui diagnoos juba käes ja tead, mis sul viga on, sul on olemas arst, eeldatavasti ka terapeut ja lisaks ravimid, siis peaks olema juba vägagi lihtne luua endale võimalusi elukvaliteedi parandamiseks ja seeläbi ka laste elukvaliteedi tõstmiseks.
Meie elu on üsna samasugune nagu P-l, ilmselt on veidi vähem reegleid ja järjepidevust, just tulenevalt minu enda häirest. Lapsed on minu meelest õnnelikud, usaldavad mind, oskavad juba ise om päeva planeerida ja päris hästi organiseerida oma igapäeva.
Ei usu, et normaalsete koduste reeglite olemasolu tekitab kellelegi trauma, mille pärast hakata täiskasvanuna kodust eemale hoidma, nagu siin mõni on kirjutanud. See on ikka kinni vanemate kogu iseloomus, selles, kuidas ka muus osas lastega suheldakse, kas nad on teisejärgulised või olulised, kas neid võetakse võrdsena või mingi alama organismina, kas nendele pühendatakse aega, pannakse neid ennast olulisena tundma. Mingid elementaarsed kodused reeglid ja päevakava selle juures annavad elukvaliteedile juurde, mitte ei võta ära. Üle aga ei tohi muidugi millegagi pingutada ja minule P jutust küll muljet ei jäänud, et seda tehtaks tema kodus.
Ainus asi, mis meil on erinev, et jah, koristamisesse suhtun lõdvemalt ja lapsed ei pea mängima oma toas, sest kodu on kõigi oma ja nende asjad on elutoas ja mujal sama okei kui minu või mehe asjad.
Oot, misasja: “Meil palju tuttavaid, kus isad ei taha kodus olla, sest lapsed 12ni öösel üleval, kodu nagu pommiauk ja lapsed ainult karjuvad ja kaklevad.”. Kui isa ei taha, et lapsed 12ni üleval, kes see keelab siis lapsed varem magama panna? Neil isadel on vb aeg hakata laste kasvatamises osalema selle asemel, er kodust ära minna. Täiega haige, ma arvasin, et 50ndad on läbi.
Olen nõus, aga need ongi need pered, kus lapsed teevad, mis lapsed tahavad. Kui lapsel puudub rutiin ja harjumus ning keegi ei suuna, siis ei ole palju väikseid lapsi, kes ise nt kell 9 magama läheks. Meie tutvuskonna näitel,need on vabakasvatuse pered, kus kõik ongi lubatud ja igasugune keelamine puudub. Mul on kaks sõpra, kellel sama vanad lapsed, aga enam läbi ei käi, sest lihtsalt lapsed ja nende kasvatusmeetod liiga erinev. Nt pere, kus lastel on lubatud söögilauas röhitseda/peeretab, minu jaoks see ei ole naljakas ega okei näiteks. Ja need pered on tavalised pigem edukate noorte pered. Külas on see eriti ebameeldiv olla, kui ronitakse laudadel, ainult segatakse vahele jne. Võibolla see minu enda probleem, aga mind häirib.
Meie tutvuskonnas hästi varieeruv see isade osalus- mõnes peres 50/50,mõnes teeb isa kõik kui on kodus ja mõnes teeb isa täpselt nii palju kui viitsib. Viimastes vahivad lapsed pigem nutiseadmeid. Ühes peres nt ei käi laps lasteaias, kuna ei taha. Mängib kodus pigem telekamängu. Vanemate arvates see okei. Nii palju, kui on erinevaid peresid,on ka kasvatusstiile.
Mulle tundub, et sa kirjeldad mingit täiesti teist äärmust, millest minu postitus absoluutselt ei rääkinud.
Minu tagasihoidlik arvamus on, et prügi äraviskamisel ei ole ammendav selgitus, et nii tehakse, vaid et soov on hoida kodu puhas ja korras. Nii nagu üle tee minnakse rohelise tulega mitte seetõttu, et nii tehakse, vaid et nii on ohutu ja turvaline. “Nii tehakse” pole vähemalt minu jaoks kuidagi selgitavam kui autoriteetne “sest vanem ütleb nii”.
Sa oleks võinud mu ema olla 😂
Iga asja eest sain sõimata, kui midagi katki tegin peitsin ära ja ei julgenud öelda, sealt tuli valetamine et ma ei tea kus see asi on, kui ema küsis, ja siis kui välja tuli,sain selle eest et asi katki ja selle eest, et valetasin ka✌️
Kooliriided tuli kohe peale kooli ära vahetada, kodus olid koduriided, siis olid veel eraldi pidulikud riided ja linnariided….
Oeh,õnneks läbi see, nüüd elan nii nagu ise tahan😀 lapsi veel pole aga kui tulevad, siis ema kasvatusest ei juhindu. Ilusaid riideid võib kodus ka kanda.
Ma siin üritan meenutada, et kuidas mul endal lapsena oli. Meenub ainult üks kord, kus sain täiega pahandada selle eest, et plastiliiniga mingi riiuli ära märkerdasin, aga ma omast arust ehitasin nukumaja 😀
Riietega mul sama teema – kanna mida tahad ja kus tahad. Kes ütles, et lasteaeda ei võiks printsessikleidiga minna? Viskan lihtsalt kotti vahetusriided, sest ilmselt saab ta ise poole päeva pealt aru, et pole super mugav sellega ringi jooosta 😀
Iva on vist pigem vanema enda taluvuspiiris. Kuna ma ei kannata üldse mingit lagastamist, siis see ongi põhjus miks ms ei taha, et mul laps näppude vahel kööki lödistaks või suurt arbuusi tükki lödistaks. Kui endale see läbu närvidele ei käi, siis jumala eest, õnnelik sina lihtsalt.
Ega see läbu mind jah super õnnelikuks ei tee, aga käed saab ära pesta ja arbuusilaga kokku pühkida 😀
Jep, ags kuna ma haige korrafriik, siis ma ei suuda juba mõtetki sellest taluda 😄 ega ma päris normaalne pole ses osas ja endale käin ka ajudele. Poiss mul juba 6 ja ega ta polegi kunagi midagi korraldanud ehk siis ma olen vaese lapse maast madalast nii kasvatanud, et asju laiali ei kisu, laga ei tekita. Jube tegelt. Aga nö õnnetused tehnikaga või veeklaasi ümberajamine – siin ma ei saa iial kurjaks. Laps ehmatab ju ise ka selliste asjade peale ja tulebki hoopis lohutada ja öelda, et ikks juhtub! Endal ka, täpselt nagu sa ütlesid
Lendel on mingi imelik komme, et kui tal midagi ümber läheb, või maha kukub, siis ta ehmatab sellest nii räigelt ja vaatab sellise näoga ringi, nagu keegi tuleks talle kohe peksa andma 😀 Ma ei kujuta ette miks, sest ma pole isegi pahandanud never, aga ta on ise sellest nii traumeeritud alati 😀
Väga hea jutt. Tegelikult ongi meil kõigil kodus erinevad reeglid ja kasvatuspõhimõtted. Ja nagu sa mainis, kui nad külapeal käituvad normaalselt, ei tohiks keegi kobiseda🥰
Ma arvan sama, et lapsed saavad väga hästi aru, et oma kodus on ühed reeglid, aga mujal võivad need teised olla. Ei ole veel ette tulnud, et laps hambaarstil ennast paljaks koooriks, sest kodus ju võib 😀
Ma arvan, et mingid reeglid peavad olema ja eks meil on ka, aga need asjad millest sina rääkisid, olid küll kõik väga loomulikud ja lastele omased, ei tea jah miks kurjustada seepärast. Ilmselt tehnika tõttu flipiksin küll ära, sest rahakott ei kannata sellist laksu, aga kui tõesti oli kogemata no mis siis ikka, meil kõigil juhtub. Mul enda lapsepõlvest üks vanemate kasvatuse põhimõte lihtsalt siiani meeles, millest ise ka lugu pean. Et asju tuleb hoida, mitte neid lõhkuda ja lohakalt käsitleda(no nt nutitelefonid). See on nii planeedile kui rahakotile sõbralik mu meelest. Aga üldiselt meil põhiasjad mis kodus reeglitena arvesse lähevad on nt näksimise teema. Mina ei luba koguaeg näksida, ( ikka läheb lappama vahel). Aga selleks on oma kindlad põhjused, esiteks ma ise ülekaaluline ja see näksimisharjumus on reaalselt saatanast, aastaid võidelnud sellega, ei taha et lapsel sama oleks tulevikus. Kui ise pigem peenike oled, eks siis vb ei olegi probleemi. Ja siis sinna juurde veel see chemical shit teema toidus, et päris jampsi 24/7 ei ajaks sisse näost, kuigi enamik lapse eakaaslasi vist nagunii teevad seda. Ma just tervise mõttes mõtlen täiega ette. Teine teema meie peres on nutiseadmed. Seda ei ole et päev otsa ekraanis oleks ja 1 kord nädala või kahe jooksul on ekraanivaba päev. Muidu üldiselt laps nagu laps ikka… Ma vahel ise tunnen , et mingite asjade koha pealt olen veits liiga hitler aga ma suht idealist ka. Õnneks elu õpetab😅😅 Igatahes oled hea ema ja meil kõigil on oma kiiksud ja ilmselgelt pole võimalik olla ideaalne lapsevanem.
Tehnika suhtes – sõber kodukindlustus õnneks aitab :D!
Muus osas ma nõustun ka, et pidev näksimine ei ole hea, aga no ikka ise ka vahepeal näksin, isegi kui mulle ka hea pole 😀 Ekraanidega on meil ka nii, et Lendel läks vahepeal nii lappama sellega, pidin teda nuudiga välja ajama, aga nüüd ta sai ise ka aru, et õues veits toredam olla, kui robloxi kütta 😀