Hakkasin eile jälle mõtlema selle teema peale, mis praegu super aktuaalne on: mis õigusega need kolme lapse vanemad selliseid röögatuid summasid hakkavad saama vms. Ma ütlen ausalt, et minu poolest jäid kõik need petitsioonid allkirjastamata – mis mul saaks selle lisa paari sotikese vastu olla? Las annavad siis, jumala eest. Naljakas on lihtsalt see massiline “kolme lapse vanema vaen”, mis nüüd tekkinud on. Et ahhaa, sul kolm last jah? Aiii, kus sul hakkab nüüd hea elu!
Nagu esiteks, vabandage väga, aga mina ei olnud juba eos ilmselgelt raha peal väljas – minu kaks last kolmest on täitsa kogemata saadud.
Lisaks ei tea mina isiklikult ühtegi inimest, kes oleks nii loll ja arvaks, et see raha oleks ever suurem sellest, mis laste peale igakuiselt kulub. Eks see muidugi oleneb kulutamisharjumustest ka, aga mul on viimasel ajal laste peale nii palju raha läinud, et hoia ja keela. Ma nendest mitmesotistest teraapiaarvetest ei viitsi isegi rääkida, need on nagunii iga kuu. Aga no kahele ostsin uued kombekad ja saapad – jälle 300 euri läinud. Jumal tänatud, et Mari eelmise aasta jope veel kenasti kärab.
Ja kui palju eile veel Marta sünna maksma läks… Tule jessus appi noh. Ma ütlen igaks juhuks kohe ära, et ma räägin siin pulliga pooleks, sest ega keegi mulle tõesti nuga kõrile pannud ega käskinud Marta sünna peale miljon eurot kulutada, aga ometi nii kuidagi nagu läks. Jumal tänatud, et ma seda jupphaaval mingite intervallide tagant maksin, sest vastasel juhul oleksin ma lihtsalt Martale eile õhupalli ulatanud ja palju õnne soovinud. Reaalselt kingitus, mängutuba, õhtujuht, tort ja catering läksid kokku napilt alla 800 euro. See lihtsalt ei tundu kuidagi…mõistlik? SEE ON PEAAEGU 12 500 KROONI! Jah, sorri, ma ikka vahepeal elan veits krooniajas, mis ma ära teha saan.
Eks ma oleksin võinud muidugi söögid ise teha ja kook oleks võinud igasugune suvaline asi olla, aga no kui minu väike Marta tahab Frozeni pidu, kuhu Elsa ka tuleb, siis kes olen mina, et talle ei öelda? Konkreetselt mitte keegi.
Nüüd õnneks järgmiste pidustusteni aasta aega veel aega raha koguda ja neerud müüki visata vms.
19 kommentaari
#kolmas laps – see on riiklik strateegia eestlaste arvu suurendamiseks. Kuulge lõpetage ära, keegi ei pane lapsele hinnasilti külge. See on meie välja suremise vastu astutud samn, rahunege maha.
Nii tore, et teed ja toinetad. See lapse vanus on täpselt selline, et ta neid asju hindab 💝 Mõne aasta pärast kirtsutaks nina, ja pole üldse enam nii lihtne sellist effekti saavutada. Mul puberteet kodus ja igatsen seda lapsiku rõõmu aega…
Kommentaar neile, kes ei mõista, miks inimesed “kadedad” on. Probleem on selles, et 1 või 2 lapsega perede toetused on ebaproportsionaalselt väiksed võrreldes 3+ lastega peredel. Usun, et kobisemist ja võitlemist oleks vähem, kui igat last riigi poolt oodataks. Praegu näib, et riik “armastab” 3. last, 1. ja 2. last riik ainult “kannatab”. Tegemist on laste ebavõrdsesse seisu jätmisega riigi poolt.
Mul ka nüüd kolm last (beebi nr 3 sündis 15.11) ja panen ka käe sûdamele, et see “meeletu suur toetus” ja enamgi veel kulub nende laste peale ära kûll! Ma samuti ostsin 2 lapsele kombekad, saapad,mütsid jms talveks ja ligi 300 naksi kadus rahakotist. Jah, saaks supersoodsalt kasutatud (kui joppab ja leiad oma lapse suuruses numbri nt marketplace-ist ja loodad, et keegi ei skämmi eg valeta toote kohta)aga alati ei pruugi nii minna (ma muudkui otsisin ja otsisin kasutatud korralikke kombekaid aga mida polnud, seda polnud).
Ma ei saa aru, miks inimesed nii suva asja peale superkadedad on kaa… Keegi arvab nagu võtaks 1 ja 2 lapsega perede enda taskust see uus toetus suurperedele.
No aga su enda kommentaar ju tõestab, et 2 lapsele kulub kõvasti rohkem raha kui riik “toetab”. Selles asi ju ongi 🙂 Et ka kahele kulub palju aga reaalset toetust antakse ainult kolmandast lapsest. Et kas esimene ja teine laps siis ei taha uusi saapaid ja kombekaid? Alles kolmas tahab? 🙂 kõik lapsed peaksid riigi jaoks olema võrdsed!
Ma ostsin oma ühele lapsele kombe ja talvesaapad jne läks 200 euri. Toetus 60 euri 😀 Ma ütleks, et meile 1-lapselistele kuluks ka ära rohkem raha :D. Õnneks ise pole miinimumpalgaga ja isiklikul tasandil see toetuste teema pole oluline. Aga ega asi pole selles, et ära ei kuluks. Igasugustele toetustele leiab kulu ja põhjenduse. Kahjuks pole riigi rahakott kummist ja inimestele lihtsalt tundub, et ebaproportsionaalselt palju suunatakse raha ühte kohta. Ja see meede rahvaarvu kasvatamiseks toimib järjest vähem, sest pole tegeletud sellega, et soodustada üldse nende esimeste laste sündi. Mõistlik ja aus tundub, et iga lapse eest sama summa, ükskõik mitmes ta peres on ja suuremad eritoetused võiks olla juba vajaduspõhised.
Piinlik on lugeda kommentaare stiilis, et mängutoa rent on 300 või talvesaapad juba 200 või et üleüldse kulub lastele palju raha. Need on siiski valikud ja selliste valikute tegemine juba iseenesest näitab, et need kommentaatorid (ja ka sina, armas Mallu) ei ole abivajajad. Üks mu sõbranna ütles koguni, et aga kolmanda lapsega pudime ju auto välja vahetama ja see oli kallis. Ma ütleks, et kui inimene saab juba autogi vahetatud uue lapse tulekul, siis see näitab, et ta pole abivajaja. Abi vajavad siiski inimesed, kes ise toime ei tule ja kolmanda lapse laustoetus on tegelike abisaajate suhtes lausa pahatahtlik populism. Aidata tuleb üksikvanemaid, puudega laste vanemaid, pensionäre, mitte Mallut, kes uut maja vaikselt ostma hakkab või neid, kellel 1000 euri kuus lasteriietele kulub või kellel 300 eurosed mängutoarendid sünnipäeva miinimumprogrammiks on.
No ma mõneti nõustun sinuga, aga siis tekib küsimus, et miks need suured abivajajad, kes ilma toetuseta lapsi kasvatatud ei saa, neid endale üldse teevad?
Kujuta endale ette, et sul näiteks ei läinud selle rinnauuringuga hästi ja sul on hilises staadiumis vähk – aastaid keemiaravi ja ehk jääd ellu. Tööd sa teha ei saa. Ka blogimine on selles olukorras liiga raske (olen keemiaravi lâhedalt näinud).
Samal ajal diagnoositakse ühel su lastest raske puue.
Su kasuisa sureb ja ema on töövõimetu – seaduse järgi oled sina kohustatud oma ema eest näiteks arveid maksma kui ta ise hakkama ei saa.
Täiesti tavaline olukord. Ja siis tuleb keegi kes ütleb, et mis tegid siis need lapsed, ma parema meelega toetaksin mängutubade renti kui teie elu.
Jah, täiesti arusaadav on see kõik, aga sellised näited on ju pigem erand, kus inimene, kes on suutnud ise hakkama saada, ühel hetkel enam ei suuda, kas ei ole? Ma muidugi pead panti ei pane, niisama arutan siin oma mõtteid, aga mulle tundub isiklikult, et enamik abivajajaid on olnud seda kogu aeg, mitte selleks ootamatult saanud.
Eesti keskmine vanaduspension on 595 eurot. Ma kujutan ette, et pea pooled eesti pered jõuavad kord sinna punkti, et peavad hakkama oma pensionile jäänud vanemaid aitama, samal ajal kui neil veel alaeslised lapsed. Ja meie kõigi vanemad jõuavad pensioniikka ja nende kõigi pension on liiga väike, mis mõjutab lähedaste elu. See aga ei tähenda ju, et üksik laps kes teenib keskmist palka ei tohiks lapsi saada – nii igaks juhuks kui ta vanemad pensionile jäävad/ üksi jäävad ja neid rahaliselt toetama peab hakkama?
Töövõimetustoetus on 489 eurot kuus, sealjuures on puue Eestis 8,4-l protsendil elanikkonnast (jah, kõik puudega inimesed ei ole töövõimetus toetuse peal). Puuetega inimesed ei vääri elu? 489 euroga ei saa normaalset hooldekodu kohtagi, ja neid normaalsete tingimustega on eestis niigi vaid mõni üksik (hinnad pigem 1500 eurot kuus ja peale). Jällegi on seaduse järgi kohustus toetada lähedastel (vanemad ja õed-vennad ja lapsed). Seega kui sul on puudega õde/vend siis sul ei tohiks oma unistusi olla kuna pead arvestama juba ette, et niikuinii pead neid toetama?
Aastas haigestub vähki 8000 inimest, infarkti saab ca 2600 inimest, insuldi saab umbes 4000 inimest. Vaid neid kolme terviseriket tabab 1% eesti elanikkonnast iga aasta. Lihtne arvutus ütleb, et kui teid on Afrodiitedes ca 10 naist, siis kümne aasta jooksul üks teist haigestub vähki, saab infarkti või insuldi. Ja selle inimese perekond on sellest hetkest alates vähemalt ajutiselt väga hädas. Jällegi tulevad mängu pigem muud toetused kui see 3. lapse toetus.
3. laps võik üldiselt olla planeeritud. Aga toetuste puudus ja vähesus nendeks eluhetkedeks mida ei anna vältida – seda ma ei mõista. Me kõik vananeme, kõiki perekondi tabab mingi hetk mõni trauma – aga peaasi, et kolmas laps saaks mängutuppa ja tutika kombe?
Ma lihtsalt leian, et meil on suuremaid probleeme mis vajavad kiiresti toetuste tõusu.
Nagu sa ise vihjad, mõni lihtsalt tahabki toetustest elada, ja milleks siis neid kes toetuste pärast lapsi teevad veel edasi julgustada? Pigem aidata neid kel tõesti abi tarvis.
Okei rahu, sa kõlad nagu see oleks minu otsustada, kes palju toetusi saab 😄
Sest inimesed ei vali seda, et nende kaaslased minema kõnnivad ja lastele elatusraha ei maksa; sest inimesed ei vali seda, et neil on puudega laps sündinud ja hooldamise tõttu ei saa nad tööl käia; sest inimesed ei vali seda, et teine lapsevanem on surma saanud ja kogu majapidamine jääb ühe õlule; sest inimesed ei vali ise, et nad vanaks jäävad ja tööd kuni surmani teha ei jaksa. Kas see vastab kuüsimusele?
See pole otseselt su otsustada, kes kui palju toetusi saab, aga kaudselt ikka ja mitmel tasandil.
Esiteks, su otsustada on Eesti poliitikasse kas mitte süveneda (vist hetkel su seis) või ikkagi süveneda, et miks selline lastetoetuse otsus tehti ja mis on selle tagajärjed. Sellega seoses on su võimuses ka hääletama minna kevadel, et toetuste teemat päriselt suunata.
Oma platvormil on sul ka otsustada, kuidas sa laiemalt inimesi suunad, sellega suunad nt nende valikuid ja kaudselt siis valimistulemuste kaudu ka seda, kes saab milliseid toetusi. Ma ei arva, et kui sa nt ütled, et valige Eesti200, siis kõik su lugejad lähevad seda tegema, aga ei tasu ka alahinnata oma mõjuvõimu. Praegu sa pmst ütled, et suva vajaduspõhised lapsetoetused näiteks 1-2 lapsega üksikvanematele, 3 lapsega on ka kõvasti üle keskmise sissetulekuga inimesel raske ja andke aga raha juurde. See pole väga jätkusuutlik riigi tasandil ega aus haavatavamate ühiskonnagruppide osas, aga jääb su lugejatele kõlama kui täiesti legit loogika.
Ma ausalt ei ütle, et mul millestki suva on. Lihtsalt fakt on see, et me võime siin öelda, kuhu ja kellele neid rahasid andma peaks, aga… mis vahet seal on? Tehakse ikka nii, nagu tehakse. Või mis? 😀
Ei tehta ikka nii, nagu tehakse, kui valijate valik hääletustel hakkab muutuma ja selgemaid signaale saatma, et vaja muutust.
Eks ongi kerge lihtsalt öelda, et heh, niikuinii midagi ei muutu, las siis olla nii. Eriti siis, kui sul on olukorrast võita, olgugi et ühiskonnas tervikult suureneb ebavõrdsus. Meil on väga palju muid probleeme ka ühiskonnas, mille puhul ei muutu midagi, kui ei hakka päriselt hääletustel muutjaid valima ja neid ka toetama.
Ja kordan veel mõtet, et sul on võimalus meh olla poliitika valdkonnas ja siis ka õlgu kehitades öelda, et nkn midagi ei muutu ja tehakse nii, nagu tehakse. Aga sul on ka võimalus kutsuda inimesi süvenema riigi ja KOVide valimistel poliitikute lubadustesse ja reaalsetesse otsustesse ja mitte valima populiste, kes püüavadki rahaga mingi ühiskonna häält, samal ajal jättes nende jaoks vähem oluliste ühiskonnagruppide huvide eest seismata, sest nende jaoks ei too antud grupid mingid kasu.
Väga utreeritud näitena – kui sa suudaksid oma platvormi kasutada selleks, et mõnisada-mõni tuhat su lugejat valiks meie populist-konservatiivide asemel liberaalsemaid inimesi riigikokku või läheks üldse hääletama, jõuaks riigikokku rohkem liberaalsemate vaadetega esindajaid ja saaks näiteks samasooliste paaride kooselulepingu rakendussätted vastu võetud ning lõpuks oleks kõigil inimestel Eestis samasugune kooselu/abielu kaitse.
Eestis on nii madal valimisaktiivsus ja nii vähe inimesi, et tegelikult on vaja üllatavalt vähe hääli, et valimistulemusi kuhugipoole kallutada.
Hämmastav, et ma pean seda üldse täiskasvanud inimesele ütlema, aga jah, sisuliselt võetakse see raha teiste inimeste taskust. Ma maksan iga kuu enda palgast makse pea 1300 eurot. Kasvatan enda last üksi ja lapsetoetus on 60 eurot. Ma tõesti ei vajagi mingit toetust, sest minu arusaamist mööda on toetus lihtsalt natuke abi, mitte selleks, et “toetuse” eest enda lapsi ja ennast ülal pidada. Ennast ja enda lapsi peaks iga inimene ülal pidama enda palga eest ja ma olen teinud tööd ja näinud kuradi palju ise vaeva, et seda teha. Toetused on maksumaksja raha ümberjagamine. Kuna riik otsustas, et me peame täismahus hakkama 3+ lapselisi ülal pidama (see raha pole toetus, nagu Sa tegelikult ka ise välja tood, siis selles eest Sa peadki enda lapsi ülal ja oled veel veidi tigegi, et ehk ei jätku) , siis sama otsusega otsustas ka riik, et me ei saa suunata seda raha raviks, pensioniteks, puudega inimeste abiks jne. Minu vaatekohast tähendab selline otsus otseselt minu taskust raha ära võtmist, sest lisaks endale ja enda lapsele ja lisaks igakuiselt 1300 EUR maksudele pean ma endiselt toetama ka enda pesnionärist vanaema ja puudega vanemat. Nendele ju otsustati raha mitte juurde anda. See raha anti kõik 3+ lapselisele. Ja mine palun vaata, mis on meie riigis täna keskmine pension ja keskmine puudetoetus… Natuke jabur on lugeda neid õigustusi, et ega see raha ei tule ju teie taskust. Kust see tuleb Sinu arust siis?! Loomulikult see tuleb teiste taskust ja teiste arvelt.
Nõus. Mul ei ole midagi toetuste vastu, aga kuidagi ebaaus on see 3. lapse toetus.
Mul suri hiljuti isa, seega ema peab nüüd vaid enda pensionist ära elama. See ei ole võimalik, seega mina toetan.
Lisaks on mul puudega õde (saab pensioni), keda mina pean ka kunagi toetama hakkama.
Ja sinna lisaks oleme me mehega kulutanud kümneid tuhandeid viljatusraviks ning kaotanud 4last/rasedust. Kuidagi valus on mul seda 3. lapse toetust pooldada.
Toetused peaksid ka vanureid ja puuetega inimesi toetama. Ja kõiki lapsi võrdselt.
See kolmanda lapse toetus vaid süvendab probleemi – laseb emadel kauem kodus olla ning nii mõnigi ei naasegi tööle. Ning seda suurem koorem riigile ja maksumaksjatele.
Mul läks suht tavaline sünnipäev mängutoas, ilma mängujuhita ca 300 euri. Toidud tegin ise aga nõud ja õhupallid ostsin. See 800 on täiesti reaalne. Olen suuremaidki summasid kuulnud. Aga jah, mõne jaoks on 300 ka ulme summa- isegi mõtlesin, et kuidas kurat see nii kalliks läks aga lapsel oli väga tore, siiani räägib. Mul pole kahju ka. Ja eks igaüks toimetabki oma võimaluste piires. Piltide järgi tundus, et pidu oli väga äge. Palju õnne pisikesele Martale.