Hellouu! Oleme nüüd täna teist päeva Grand Canarial ja ma lihtsalt pidin siia kirjutama tulema, mis õuduste alleed me siia tulemisega läbi elasime. Selles suhtes tahaksin tänada seda venda, kes kunagi mõtles välja ütluse, et kui hakkab juba pekki minema, läheb täie rauaga. Ma võin seda nüüd omalt poolt kinnitada.
8 kommentaari
minul 2 sellist lugu, aga ma räägin ühe.
Tulime Dubaist, jalas kingad. Oli jaanuarikuu ja OOTAMATULT oli saabunud talv (minnes ju polnud lund). No ma olin arvestanud, et eriti palju meetrid õues ei ole vaja astuda, vaid trammi peatusest sadamasse ja siis rongijaama ületee. Aga see talv oli tulnud täieliku tormiga. Lennul hoiatati küll lumetormist ja polnud kindel, et me üldse maanduda saame. Tiirutasime ,mis me tiirtasime ümber Helsinki, aga lõpuks me maandusime. Aega pidi jaguma.
Esimene äpardus oli see, et just meie saabumise päeval oli muudetud rongipiletite müügi süsteemi, ehk enam neid rongist osta ei saanud. Mina seda ei teadnud. Hoidsin raha näpuvahel ja ootasin konduktorit , kes jõudis lõpuks meieni. Küsisn siis oma 2-e “lippu” ja sain teada, et tegu on hoopis pileti kontrolliga. Ju mu segadus oli silmist loetav ja seletus veenev, et tulles ju sain osta ja me lennult … Igatahes osutus kontroll pool eestlaseks ja oli nõus meile armu andma, viisil et ostan piletid rongi jaamast peale sõitu.
Nii nüüd üle tee, läbi põlvini lume, trammile. Rahvast seal oli palju ja kogunes juurde. Mida aga ei tulnud, olid trammid. Kui olin juba 45 min oodanud sain aru, et miski jama on lahti ja aeg laeva väljumiseni on ahtake. Tormasin läbi hangede takso peatusse ja õnnestus teine ruttu saada. Hea meel, sest varbad olid juba vettinud ja külmast krõnksus. Sõit algas ja alles nüüd sain aru et liiklus seisab igalpool. Teed olid lahti ajamata ja autod rajasid huupi uusi teid jumala umbkaudu. Taipasin juhile oma muret kurta ja tegi kõik, et me jõuaks laevale. Sõitis isegi ühesuunalisel tänaval vastupidises suunas, et sest ummikust läbimurda. Sadamas torman kohe üles. Näen kui klaas uksed suletakse ja meie kisa peale ei reageerita. Jooksen ja palun iga töötaja abi, ei midagi. Täielik ükskõiksus. Ma juba nutan , sest olen külmunud ja paanikas, sest laev on veel siin ja isegi näen et laevauks lahtija inimesed lähevad peale, nii ma pisaratega võideldes anun kõiki ja üks mees töötaja lihtsalt röögib mu peale ja mul on tunne et ta tuleb mulle kallale. Tema ähvardav kehahoid ja vihased silmad võtavad viimase võitlusvaimu ja eemaldun, selle monstrumi rektsiooni hirmus. Purskan nutma. Istun maani akna juures näoga oma laeva poole ja lihtsalt nutan lahinal selles olukorras. Ma ei suuda uskuda, et kaotan selle lahingu, kus kõik on ju ikka veel tehtav. Lõpuks kogun end ja palun kaaslasel uurida järgmist laeva aega. See on teises sadamas. Õnneks aega välumiseni on.
Olen , ikka endast väljas , sest leaev pole siiani liikuma hakand, Sumpame trammipeatusse ja ootame seal suure hulga rahvaga. Mina juba tean , et trammi ei tule aga lotsin et äkki ikka lükkavad teed lahti. Pole isegi õrna aimu kus need kulgevad, on vaid oletus. Keegi kohvritega sealt otsustab minna jalgsi linna. Kuna ma teed ei tea võtame sappa. Minu olukord on aga õudus kuubis, nüüdseks pole enam vahet kas käiksin paljajalu põlvini lumes või nende sulaveest lirtsuvate kingadega. Külma tõttu ei jaksa tempot pidada. Kohver mu taga lohiseb ja on nagu saha eest. Kuskil x kohas näen tillukese baariust. Tahn sooja ja ehk saab takso tellida. Selgub, et see mini baar on samasuguseid hädalisi täis ja omanik on tige nagu pull. Juba teine selline raevukas Som. Laseme sealt jalga ja müttame lumes edasi, jõudes kuhugi väljakulaadsesse paika. Kuna kõik on nii suure rikkumata lumevaiba all, siis pole aimugi kus on teed. Näen politseinikku ja palun abi. Taaskord täiesti vastik käitumine ja hoolimatus. Ma olen sellest nii jahmunud, et kaotan enesevalitsuse ja valan kogu oma pahameele tolle peale. Too on tuim nagu surnud kala. Suvalisi inimesi paludes saan aeg ajalt mingi suuna juhised. Nüüd olen juba trussikuteni märg, sest mu õhukesed viigipüksid on samaoodi vettinud ja see piir on tõusnud juba puusadeni. Sumame edasi endal pisarad voolavad mööda põske, kohver lohiseb järgi korjates lumevalli minu ja enda vahele. Väga raske on ja meeleheide ja jõuetus on nii suur. Tulevad sellised depressiivsed (nüüd juba naljakad) mõtted, et ma suren siin hangedes ja mitte üks hing ei märka ka ja nad leiavad kevadel mu luukere… 🙁
Ja siis kuskil kauguse näen taksot mis hotelli ees peatub ja keegi väljub. Korjan kokku oma jõuraasu ja kihutan sinna suunda, ise rikkudes kõiki liikluseeskirju ja keelavast fooritulest hoolimata jooksen diagonaalis sihipoole,lootes et see ära ei sõida. Kätte saan selle takso. Taksojuht on öömust ja väga pidulikult riides, nii et ma arvan , et ju ta on ikka kellegi teenistuses hotellis ning meile öeldake EI ole vaba. Igatahes saime temaga sadamasse. Esimene asi, lõin seal kohvri lahti ega hoolind ümbritsevast. Vahetasime wc-s aluspesuni riided. Jalga torkasin suve plätad ja vettinud kingad lendasid koos sokk-sukkadega prügiksti. Jõle lebra oli neis. Edasi siirdusin kohvikusse- tellisime kuumad teed ja sortsu kangemat sooja saamiseks. Helistasin koju, et tulge mulle vastu viltidega ja nad tulidki – 5 nr suurematega. Käsk täidetud! Komöödia jätkus.
Mälestus jäänud väga erineva empaatia võimega Soome kodanikest ja sellest, et elus ei saa kõike ette planeerida.
Ma istusin ka kunagi täiesti rahumeeli värava ees kust lend pidi väljuma, Istambulis, ja ootasin Tbilisi lendu, tsill – aega on ja me ei vahtinud ka kogu aeg seda telekat, sest mis sa tast vahid kogu aeg eks 😀 Kusjuures meil hakati seal lennule rahvast laskma ja veel mõtlesime, et ah ei trügi esimeste seas. Istume ja kuulame, et kutsutakse kedagi ja ka et last call pr plapla ja naersime, et no on lollid, kuidas nad aru ei saa, et kutsutakse lennule. Aga noh kutsutavaks olime me ise ja nime hääldus oli nii hull, et midagi aru ei saanud 😀 😀 Ja siis hakkas seesama jooks ja oi see oli õudne 😀 Aga me ikkagi ka jõudsime, kuigi olin valmis ka siruli viskama ja surema kohe 😛
Olen maha jäänud. Tulime New Yorkist koju ja ümberistumine oli Londonis. Aga kuna meie NY lend hilines, siis… jäi Londonis ümberistumiseks mingi megavähe aega. Nii kui maandusime, olid vastas Finnairi töötajad, kellel käes viidad ja suunad kuhu, meid suunata, sest nad teadsid, et meil jääb ülivähe ümberistumiseks, eks.. aga kuna tulime USAst ELi, siis pidime turvakontrolli käsipagasile uuesti läbima. Tuletan meelde, et me olime suuuht vägaaa ajahädas. Ja mina jobu olin just ostnud NYst mingi kehasoola, ja selle käsipagasisse susanud, aga turvakontrollis arvati, et see on ikka vedelik ja kuniks me seal seepärast maurasime, jäimegi lennust maha. Nina ees löödi uks kinni. Ülejäänud meie seltskonnast sai peale, aga mu abikaasa jäi mulle ikka toeks ja jäi ka minuga maha mu kehakoorij pärast😂 see hetk oli muidugi megakas peal, täna on naljakas. Saime uue lennu 5h hiljem.
Kui see oleks mingi auhinnavõistlus, siis ma võidaksin oma lennust mahajäämise looga!
Aasta oli 2011 ja reisimine mitte väga digitaalne. Telefonide kaamerad ka 16×32 pikslit ja roaming kirvehinnaga, seega tõendeid pole.
Olime sõbraga tulemas Londonist Tallinna. Õhtul mõtlesime, et taksot ette ei telli, küll neid hommikul tänavalt võtta on. No järgmine päev oli BankHoliday(esimest korda kuulsin, aga eluks ajaks jääb meelde) ehk et tänavatel polnud ühtegi inimest ega autot. Leidsime paar kvartalit eemalt mingi bussi, mis suva aegadel lennujaama sõidab ja sellega jõudsime õigesse lennujaama. Jooksime bag dropi, aga see oli suletud. Hämmingus vaatasime ringi ja töötaja teatas, et Tallinna lend on suletud. Minu arust oli küll lennuni veel pool tundi aega, aga kui nad nii väidavad.. sõber läks proovima, äkki meie prinditud piletiga ikka pääseb kuhugi. Mina uurisin nii kaua infost, et mida ma nüüd tegema pean ja ehk saab pileteid ümber tõsta. Vastus oli, et järgmine lend Tallinna läheb nendel 3 päeva pärast. Aga täna õhtul läheb kusagilt teisest Inglismaa otsast 1 lend veel Eesti, aga piletid tuleb osta kohapealt.
Samal ajal avanes sein, mille sees oli peidu-uks ja sealt astus välja 1-1 mees nagu Borat. Kaasas 2 kitarri, tuuba, viiul ja saksofon. Tema taga minu sõber ja viimasena turvatöötaja. Nemad olid 2 viimast kes lennule ei pääsenud. No mu sõber oleks saanud, sest tegelikult oli meil check-in ikkagi tehtud, aga kuna Borat tema ees räuskas ja ei saanud aru, ma mõttes tema mant käsipagasi alla ei liigitu, siis jäi ka mu sõber maha.
Õnneks ma juba teadsin, et meil on kiire kui tahame teisele lennule jõuda. Korraks kaalusime mõtet Borat kaasa võtta, aga ta oli natuke aeglase taibuga.
Kähku bussi, mis viis rongijaama. Sealt mingi aeglane rongiga pool tundi sõitu, siis kaks peatust teise rongiga. Sealt maha tulime, teadsime et on kiire ja kohe läheb kusagilt teine rong. Perroonil töötaja ütles et tuleb trepist üles, üle raudtee ja trepist alla joosta, aga kuna rong kohe väljub, siis me ei jõua. Jooksime ka pulss 300ga, viskasime kohvrid rongi ja hüppasime ise sinna otsa – teatraalselt nagu filmis. Uksed kohe seljataga kinni ja juba rong kihutas. Teepeal saatsin emale sõnumi, et kui ta mind koju tahab, saatku raha. Saatis. Korra pidime veel vahetama joostes rongi ja siis, juba 2h hiljem olimegi õiges külas. Lennujaamani oli mingi 4km ja bussid sinna ei käinud. Taksot sõitis keegi kohalik. Ma tõesti ei tea, mis krdi koht see oli. Igatahes jõudsime lennujaama ja jooksin otse infosse pileteid ringi tegema. Samal ajal öeldi, et bag drop Tallinna suletakse kohe. Infos teatab neiu, et pileteid saab ringi teha ainult see lennujaam, kus maha jäädakse. Et me peaks tagasi minema.. ma loopisin oma asjad põrandale ja ütlesin, et ma ei suuda.. nad siia helistasid sinna ja õnneks oli sama vahetus veel tööl, kes selgelt kirjeldas meie välimust (punased juuksed ja erksad riided) ning nad siis olid nõus piletid ringi tegema. Samal ajal hakkas kutse lennule ja maksta sai ainult sularahas ning automaat oli teises lennujaama otsas. Jooksin lihtsalt läbi ja üle kõigist inimestest, nagu viimne päev oleks käes, sest alternatiiv oli veel 3 päeva Londonis olla. Sain raha, saime piletid ja jõudsime lennule. Lennukis sõber vaatas aknast välja ja tõstis keskmist sõrme. Ma olin kindel, et meid tõstetakse veel lennult maha, enne kui me stardime 😂 aga saime minema ja jõudsime eriti väsinuna öösel Tallinna.
😀 see on tõepoolest suurepärane lugemine!
Mina olen niimoodi jooksnud, et hing paelaga kaelas, Helsingi lennujaamas. Aega oli maa ja ilm. Kuni enam ei olnud. Ja meie värav oligi sõna otseses mõttes kõige kaugemas nurgas, mis üldse olla sai. Lidusin elu eest, polnud aega kordagi enda taha vaadata, et kuidas teistel maratoonaritel läheb. Lennukini lõpuks jõudes oli ausalt öeldes juba üsna ükskõik, kas teised ka jõudsid – olin pärast sellist maratoni nõus ka üksinda sihtkohta lendama 😂 Õnneks kõik jõudsid ja hiiglama äge reis oli!
Aga mis Su tissisaagast saanud on? Kas olen tulemuse postituse maha maganud või polegi seda olnud?
Olen küll maha jäänud. Mitte nii dramaatiliselt joostest küll, aga töölt koju joostes ja sealt närviliselt Bolti oodates, mõtlesin et okei viimane minut küll, alla 1 tunni aega kui kohale jõuan, aga peaks ju jõudma…… Kuid leti check in oli juba kinni pandud (mul oli äraantav pagas). Ja nii ma siis tuimalt istusin natuke aega ja läksin nukralt koju tagasi.
Järgmine päev läks uus lend, kaotus -120eur.
Mega naljakas lugemine oli😃😃😃sorry😃😃