hommikused kemplused Gerdiga – head sõbrapäeva!

Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma seda ütlen, aga mulle tõesti vist ei meeldi kingitused. Või nagu, mulle meeldivad teoreetiliselt kingitused, aga sellisel juhul peab see olema täpselt see, mida ma tahan. Olen vist ennegi maininud, et ma lihtsalt ei oska teha nägu, et mulle midagi meeldib, kui mul tegelikult seda vaibi ei ole. Ja see paneb mind halvasti tundma, sest ma TEAN, et inimene on vaeva näinud, mulle mõelnud ja kingituse ostnud, aga no mu nägu on umbes selline:

Minu jaoks mõjutavad seda “kehva kingi” olukorda järgmised tunded:

• Kas ma saaksin selle tasuta? Enamasti on vastus jah, seega on mul kahju, et inimene raha raisanud on.
• Mis viib sujuvalt järgmise punktini, et kui ma saaksin selle tasuta ja mul seda ei ole, siis… Järelikult ma ei ole tundnud, et ma seda tahaks.
• Kui kingitus/üllatus = töö.

Jah, ma olen üks tänamatu tõbras, aga mul päris ausalt on selline suhtumine, et ma olen väga õnnelik, kui sa lähed poodi piima järele ja tood mulle näiteks üllatusmuna kaasa, kui et sa kingid mulle suurejooneliselt asja, mida ma… ei taha. Ja nagu te nüüd ilmselt aru saate, siis me jõuame otsaga sinna, et täna on valentinipäev ja muidugi on mul teile seoses rääkida seik tänasest hommikust.

Kogu mu eelnevat juttu arvesse võttes ja mäletades veel liiga eredalt, kuidas Gert mulle alles hiljuti rõõmsalt mingi kaelaehte kinkis, mille peale ma teda sitahaisunäoga vaatasin, sest see ei meeldinud mulle, leppisime me jupp aega tagasi kokku, et me ei hakka valentinipäeval mingisuguseid kingitusi tegema.

Selle kokkuleppe rikkus Gert esimesena, sest kui me arutasime, mis kell keegi töö lõpetab, ütles ta midagi sellist, et “mul lõppeb trenn X kell ja siis ma pean ühest kohast läbi minema ja ma jõuan kell X”. Kuna teie Gerti ei tea, siis ma räägin teile temast ühe toreda fakti: ta räägib kogu aeg väga täpselt mida ta teeb 😁 Ma võin olla paar tundi telefonist/arvutist eemal ja selle ajaga suudab ta mulle ette loetleda, et jõudis tööle, tee oli libe. Nüüd joob kohvi. Kohe helistab kliendile. Kliendiga räägitud. Kere on hele, peaks sööma minema. Nüüd olen söömas. Sõin seda ja toda. Kohe kontorisse tagasi. Olen nüüd kontoris tagasi.

Mitte et mul seda infot vaja oleks, aga sellisena jumal ta lõi ja ma olen sellega juba harjunud, isegi ei pane enam tähele. Küll aga panen ma koheselt tähele, kui ta ütleb midagi ebamäärast, nagu “käin ühes kohas”. Sherlok nagu ma olen – viisin otsad kokku, et noh, homme sõbrapäev ja ta teeb midagi ja no fakkkkk küll, nüüd pean mina ka midagi tegema 🥲

Õnneks oli mul nagunii poodi asja ja konkreetselt esimese minutiga leidsin ühe asja, mida tal vaja oleks. Seega ma olin omadega mäel. Õhtul siiberdas Gert veel mitu korda õue ja koridori vahet, nii et ma sain aru, et ju ta seal miskit hoiab, aga no mis see minu asi on, hoidku.

Jõuame tänasesse hommikusse. Köögis olid laual roosid ja makroonid ja maasikad ja karp. Kõik muu on kena, aga karbis on Body Shopi kehakreem. Miks? Seda teab vaid jeesus. Võtsin ma ta karbist välja ja vaatasin seda jälle umbes sellise armastava näoga:

Gert ise mega rõõmsalt seletab, et ta ei näinud, et mul oleks üldse kehakreemi ja et ma üldse kasutaks kehakreemi ja üldse on kehakreem best thing maailmas, sest sellega saab keha kreemitada.

Esiteks, mul ON üks kehakreem, mille lõhn mulle väga meeldib ja see seisab mul kenasti sahtlis. Sest ma ei viitsi enda keha oluliselt kreemitada. Mõnikord harva meenub, siis on kena, et ta eksisteerib, aga nagu kas ma peaksin selle üle rõõmus olema v? Mul pole rohkem kehakreeme, sest ma ei soovi kehakreeme 😁 Ma tõin talle kohe näite, et ma peaksin talle nüüd kammi kinkima, sest ma pole nagu näinud, et tal kamm oleks (nali, tal on tegelikult kulmude jaoks spets kamm, don’t ask).

Ma tean, et see tundub nii lamp asi ja ma kõlan nagu mingi ärahellitatud tont, kellele miski ei sobi, aga nagu krt ma ei tahtnud kinki justnimelt sellepärast, et siis mina pean ennast pärast halvasti tundma, et see mulle ei meeldinud ja ma ei osanud paremini teeselda, et meeldis. Ma tõesti sooviks endasse seda geeni, kus ma suudaks tänulikult kaela langeda, et ooo, kallis, nii nunnu, et sa minule mõtlesid või midagi, aga sorri, ma pole selline 🥲

Veel üks teema, kuhu me hommikul suutsime laskuda, on mu välja toodud kolmas punkt. Kink, mis võrdub töö. Roosid on laual, isegi vaasi pandud ja puha, kui hakkab see jutt, et ei tea ikka, kas peaks neid otsi lõikama ja mis temperatuuriga vesi olla võiks ja kui pikad lilled vaasis olla võiks ja… Püha issand, kas ma sain just kingituseks kimbu lilli või omandan ma botaanikuharidust, ah? 😁 Ja sellega meenus mulle omakorda paar juhtu, kus ta toob lilled, annab need mulle, ma panen paberiga koos saarele ja… unustan. Jumala ees, pane siis need ise vaasi, kui sa nad juba tõid 😁

Ma tahaks väga olla see naine, kellel on nii madalad standardid, et kui mees lilleoksa majja toob, hakkaks käed õnnest värisema. Kahjuks on lillede ostmine ja saamine minu jaoks nii elementaarne, et ma saan ise ka poodi minna, lilled osta ja kodus vaasi panna. Ja kui mehe roll on nende eest ainult maksta, siis sama hästi võiks edaspidi nii teha, et ostan ise lilled ja esitan talle ainult arve vms.

Sama näide üllatus = töö osakonnast oli ükskord, kui ma ütlesin, et tead, ma ei viitsi täna midagi süüa teha, ma ei viitsi üldse mõelda, tellime midagi. Mille peale vastas tema, et no problem, ma teen! Küll aga kaasnes sellega: mis sa süüa tahaks? mis selle jaoks vaja on? mida poest veel vaja on? Kas ma peaks kõik kartulid ära koorima? Tea, mitu mintsa need ahjus olema peaks? Kas siia oleks soola juurde vaja? Kui väikesteks tükkideks ma sibula teen?

Saate aru, onju? Et teoorias on nunnu, kui keegi pakub abi, aga kui selle abiga kaasneb mulle ikka mingi mõtlemine ja töö, mida ma spetsiifiliselt teha ei tahtnud too päev, siis te ju teate mind. Ma ei saa vait olla. Ja kuna mul puudub oskus asju leebe tooniga rääkida, siis lõppeb see umbes nii, et ma olen see bad guy, sest ta tahab ju aidata ja tahab ainult “vestlust arendada”. Ja siis ma lähen närvi, sest kuradi juhiste küsimine ei ole VESTLUS 😁

TikTok on mulle näidanud, et meestel on tihti sellega probleem. A la ütlevad, et “ma aitan sind” aga samal ajal paluvad aitamiseks edasi nõu, abi, nimekirju jne. Jumala eest – tee ise või las ma parem toimetan ise, selle asemel, et sind iga sekund juhendada nagu väikest last, onju?

Igatahes suutsin ma nüüd täna talle selle teema lõpuks ära seletada, ta LUBAS, et ta saab nüüd aru ja mina omalt poolt kompromissina alustasin täna Google Sheet lehega, kuhu ma hakkan jooksvalt panema linke asjadest, mida ma tahaks. Ehk siis kui ükskõik mida sealt listist mulle kingitusena presenteerida, oleksin ma eluga rahul 😁

Lõpetuseks näitan ma teile ühte screeni. Ehk siis meil on tööl sõbrapäeva värk tulemas ja ma saatsin talle sealt ühe pildi. Allolev vestlus… Nagu ausalt, see on naljakas, aga kas tõesti mõnele naisele meeldivad sellised komplimendid, või olen ma lihtsalt mees 😁

Ja et te mulle peale ei lendaks, et ma imelik, siis õnneks mu sõbrannad on samasugused…Ma jagasin neile ka seda screeni.