Lugu selline, et lapsed olid teisipäeval Kardo juures ja Kardo ütles, et Mari on palavikus ja haige, mis tähendas seda, et kolmapäeval ta kooli ei läinud. Päeval tõin lapsed siia ja Mari tundus täitsa okei. Imelikul kombel rääkis ta aga terve päeva, et ta on NII haige ja eksole ta homme kooli minema ei pea? Ma vastasin, et eks oleneb sellest, kuidas tal hommikul enesetunne on, aga minule ta isiklikult haige ei tundunud.
AVALDAN ARVAMUST JUMALAITA
polnudki kaua seda koolikiusamist oodata vaja… või on hoopis Mari kiusaja?
23. märts 2023
33 kommentaari
ükski ema/isa EI TOHI minna ise kooli asju “selgeks tegema”, selleks on koolis sotsiaalpsühholoog
hetkel on minu laps kutsutud tunnistajana politseisse. kuna tekkis lastel skate pargis sõnavahetus, üks osapooltest kutsus isa kohale, ja see hakkas “asju paika panema” hoides füüsiliselt teisi lapsi kinni ja tõugates neid- nüüd andsid ühed vanemad ta kohtusse ja sai kriminaalsüüdistuse
Mul samamoodi laps 9a hakkas otsima põhjuseid miks kooli mitte minna, haigused ja peavalud. Ühel hommikul jälgisin teda jäi meelega bussist maha, et äkki saab siis koju jääda. Minu jaoks tundus see väga imelik kuna tal koolis läheb väga hästi ja alati muidu tahtis kooli minna. Kuna laps on väga kinnine siis sai temaga räägitud ja siis pika pinnimise peale ütles, et kaks poissi garderoobis tavaliselt jalaga löövad teda ja hoiavad kinni ja peidavad ta jalatseid. Kirjutasin siis muidugi lapsevanematele ja klassijuhatajale ka. Ühe lapsevanemaga sain normaalselt vesteldud ja lubas ka oma pojaga rääkida, teise lapse ema ütles, et tema laps ei tee selliseid asju ja hoopis teda kiusatakse ja eitas kõike kuigi isegi klassijuhataja kiusamist näinud ja minu ema kui kooli vastu läinud lapsele. Tema lihtsalt ütleb tema laps nii armas ja hea, et ei kiusa kedagi kuigi reaalselt alati kes mõnitab kõiki ja ka füüsiliselt läheb kallale. Praegu kooli nõustaja ja klassijuhatajaga proovimegi asjale lahendust saada aga see on äärmiselt raske kui lapsevanem konkreetselt eitab ja ei taha uskuda kui reaalselt on olemas tõendid. Ise ma sooviksin lihtsalt, et kõigil oleks tore ja hea koolis käia kuna mäletan kuidas mind koolis prillide pärast noriti, siiani on see kõik meeles ja need tunded ja emotsioonid kui samuti ei soovinud kooli enam minna. Tänapäeval võiksid koolis koridorises olla kaamerad, et kui leiab aset mingisugune intsident siis saab kaamerast kohe vaadata ja ka lapsevanematele on olemas tõestus kes keda lõi ja saab asjaga tegeleda. Tänapäeval ma leian oleks seda väga vaja kuna endalgi hirm vahel vaadates kuidas alles uudistes oli kuidas need Pärnu tüdrkud julmalt teisi peksid.
Mis mulle antud loos ei meeldi, on see et Mallu – sa unustasid mingiks ajaks selle poisi nime siia kirjutisse. Põhimõtteliselt, on nüüd paljudele selle lapse nimi teada. See on väga suur viga….Teiseks… ma saan aru, et sul on paha tunne sees ja sa vajad selle välja kirjutamist… Mõtle nüüd korraks, vb oli ka sellel “kiusajal” lapsel sees paha tunne ja ta ütles vb mõned krõbedad laused (sa ju ei tea täpselt mis oli)…. ja muidugi need läksid teisele lapsele hinge. Minul läheks ka hinge kui keegi mulle pahasti ütleb aga see ei tee ütlejat kiusajaks, mis on päris kõva sildistamine. Kiusamine on pikaajaline, süstemaatiline teise inimese halvustamine ja alavääristamine. Antud loos käitus ja kirjutas poisi ema täiesti adekvaatselt ja õigesti. Iga lapsevanem peab oma last uskuma…. ja siis rahulikult asja edasi uurima. Kui emotsioon mängu tuleb ja teie lapsevanemad omavahel hakkama ei saa, siis kandub see kõik teie laste käitumisse ja asi eskaleerub. Igasugu lastevahelised tülid on vaja kõigepealt lastel endil ära nagistada (õpetab sotsialiseerumist), kui nad sellega toime ei tule siis aitavad kodus vanemad olukorda mõista ja selgendada (aga ilma emotsioonita), seejärel proovib laps uuesti (nüüd juba selgema vaatega) ja kui ka siis on jätkuv tüli või halvustamine õhus, siis tuleb mängu kooli sotsiaalpedagoog või siis õpetaja… Kui vanemad ei suuda uskuda oma lapse nn halba käitumist, siis see on sellepärast, et laps on kodus teise käitumisega – ta on oma turvalises keskkonnas. Eriti algklassi vanuses on kodu oluline ja vanemad on veel autoriteedid. Kui on jätkuvalt tugev eitus (näiteks keeldub üks vanematest uskumast, et tema laps võib koolis teisiti käituda) ja koolis muutub olukord juba vägivaldseks, siis tegeleb olukorraga kooli tugipersonal kellel on vastav väljaõpe. Kaks erineva poole lapsevanemat võivad omavahel nii tülli keerata (juba näen märke õhus), et see keerab pekki kogu võimaliku positiivse lahenduse. Siin kommentaarides on ilusasti näha kui kergesti kipuvad inimesed sildistama (isegi lapsi), lähtuma oma kogemusest (aga see on alati erinev sest iga lugu on erinev) või uskuma ainult ühte poolt (sest inimesed armastavad pooli valida)…
Mu sel hetkel 12aastane poiss ostis aasta vanemalt koolivennalt e-sigareti. Oma poisilt sain selle kätte ja võtsin ärika emaga ühendust, et tahaks selle kulutatud 30 eur tagasi saada ja istugu sisse oma e-sigaret. Sellises stiilis see vestlus alguses ei olnudki, väga viisakas oli. Kuniks … esimene asi, mida see ema ütles – su poiss valetab, tema poja selliste asjadega ei tegele. Ma siis vastu, et ok, küll noorsoopolitsei välja selgitab. Meil siin väike koht ka, kohalikule politseinikule sigareti müünud poisi nime ütlesin, siis ta juba teadis, millisest perekonnast jutt. Sellele emale ütlesin ka, et mida mäda ta ajab, ta poeg on vana tuttav noorsoopolitseinikule ju, lisaks ema pidi andma oma krediitkaardi andmed, et laps saaks need sigaretid posti teel tellida.
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan – mõni lapsevanem ei tunnista probleemi ka siis, kui see konkreetselt must-valgel kirjas on ja raiub lõpuni, et ümberringi on kõik teised süüdi. Sellistega polegi midagi rääkida. Minul oli ka alguses hing kildudeks, et kuidas mu nii korralikult kasvatatud poeg üldse ostma oli nõus. Pluss fakt, et see teine lapsevanem probleemi eiras. Vahutasin ka jõuetust vihast.
Väga kahju Marist, ta tundub nii siiras ja armas laps, kes ise teistele liiga ei teeks.
Aga jah, emana saan aru su reaktsioonist selle teise ema kirjadele aga kõrvaltvaatajana võime me siin küll öelda, et selle ema reaktsioon on väga okei. Kui tal oleks olnud pohh siis ta oleks öelnud a la: lapsed ikka kaklevad, küll ära lepivad vms.
Mind vist kõige rohkem triggeribki see, et ta ütleb, et Mari on valetaja ja kiusaja. Ma lihtsalt ei suudaks seda mitte never ever uskuda. Samamoodi kui keegi Lende kohta seda väidaks – enne hakkaks taevast pussnuge sadama 😀 Kui keegi Marta kohta nii ütleks, siis vb natsa usuks 😀
Ta ei ütle ju, et tema meelest on Mari valetaja, vaid et tema poeg ütles talle seda. Siin võiksid küll kaks täiskasvanud inimest rahulikult rääkida ja püüda teineteisemõistmisele jõuda, ilma oma emotsiooni ja tõlgendust asjasse segamata.
Ma tean jah, aga mul tekib kohe kaitserefleks, et …eee vabandage, su enda poeg on valetaja 😀
Mulle jäi ka natuke selline vibe, et küsisin ja vastus oli selline ja nagu ju siis nii ongi. Nagu oleks võinud öelda ka, et rääkis kiusamisest ja halvasti ütlemise kohta midagi, et nii pole kena teha.
Mul on ka veits halb tunne, et ka enda 1. klassi laps räägib, kuidas 2. klassi poisid räägivad nõmedalt jne… miks minu 1. klassi tüdruk peab nende poiste nõmedusi ja halbu sõnu kuulama. Lootus ainult, et väikses koolis märgatakse, pannakse tähele, räägitakse.
Samas kahju, et pole nagu käinud koolis keegi tore, kaasahaarav inimene rääkimas kiusamisest, kuidas suhelda vms…
Kaitsereaktsioon tekib ka teisele lapsevanemale 😀
Ma usun, aga… mul on ikka tunne, et mis sa krdi reaktsoonitad, tunnista parem, et su laps on kiusaja🙄
Mulle tundus muidu ema reakts ka okei. Jah, mitte ülearu sentimentaalne, aga
a) ütles, et väga kahju ja uurib asja
b) (poiss hakkas tagasi ajama, ennast kaitsma ja hoopis vastu süüdistama) Ema ei saanud asjast sotti, et kes keda kiusab ja kes valetab ning pakkus välja, et õpetaja jälgiks olukorda. NB! Oli ka poisile “sõnad peale lugenud!”
c) tõi välja (info mõttes, et teaksid), et keegi on seal klassis veel halvasti öelnud Marile (muumia- Egiptuses käimise pärast ilmselt taoline tiitel).
Kindlasti ei olnud see ema poolt nii mõeldud, et ah suva, teised kiusavad ka Mari, miks siis minu oma ei või.
Aga tundub, et see norimine pole pikalt kestnud, said õigel ajal jaole ja ongi hea kohe tegeleda.
Mõistan täielikult su esimest reaktsiooni, tunneksin ise niisamuti.
Palju kallistusi Marile! 💛💛💛
sa võiks ju sama teha …
Minu elus on mitmeid näiteid, kus see kõige vaguram osutub väikseks salajaseks ussiks.
Üks vahejuhtum oli selline kus kokanduse tunnis tehti pahandust. Kuna ruumis oli sel hetkel kaks last ja teine neist just selline kes on imevaikne ja õpetajate silmis korralik, siis süüdi jäi minu poeg. Tal ei ole probleemi oma vigade ja apsude tunnistamisega ja teda ristküsitledes sain aru, et siin on talle liiga tehtud. Püüdsin sekkuda ja see lõppes suure õppenõukogu ja draamaga koolis , kus meile esitai ultimaatum arstile minna, ravimeid võtta või muidu … oeh siiani olen tige kooli ja pedagoogide peale, kui selle vagura lapse peale. Oleks meil siis varem olnud mingi seeria pahandusi, eip mitte ühtegi. Paar kuud hiljem oli suvel laager, kus mõlemad noored koos laagris olid. Tekkis üks moment, kus selle tüdrukuga juttu puhusin ja siis ka nii muuseas sõbralikult uurisin seda juhtunut koolis. Ta tõmbus kohe krampi ja kui rahulikult küsisin, kas sa kartsid tõtt rääkida, ta noogutas ja silm läks veele. Pole midagi ütlesin, ma ei räägi sellest kellegile ,aga nüüd sa tead kui raske on süükoormaga olla , sest sa ju teadsid. et ta sai karistada asjatult. Taas tüdruk noogutas. Rohkem polnud vaja. Mina sain kinnitust kuidas asjad olid. Need täiskasvanud koolis aga ei võtnud vaevaks asja nii uurida, et tõde välja tuleks. Kohe esitati süüdistus ja mu küsimusele, et miks nad nii arvavad sain toona vastuse, et aga “Mari” ju nii ei teeks (nimi muudetud) ja teisi ruumis polnud.
Olen õpetaja ja nõustun, et koolikiusamisega peab tegelema. Klassijuhataja on kindlasti esimene kelle poole pöörduda. Teine on kooli sotsiaalpedagoog. Kui klassijuhataja ei ole kirjale vastanud, siis helista talle ja palu võimalust kohtuda.
Mind teevad natuke murelikuks siinsed kommentaarid. Tsiteerin ” Räägi Marile, et tead, see poiss on suure tõenäosusega hästi kõvasti peaga vastu seina jooksnud ja siis on ajud loksuma hakanud pea sees”. Õpetaja ja õppiva eripedagoogina ei saa aga sellise lahendusega kuidagi nõus olla. Ükski laps ei kiusa niisama. Selleks on alati põhjus ja enamasti vajab kiusaja hoopis ise abi. Vägivald kasvatab vägivalda ja seda ka verbaalse vägivalla puhul.
Mina kiidaks Mari, et ta oma murest rääkis ja rõhutaksin, et ta teeks seda ka edaspidi. Samuti räägiks talle, et kui keegi ütleb teisele halvasti, siis seda seetõttu, et tal on endal midagi pahasta ja ta ei oska oma tunnetega teisit hakkama saada kui teisi rünnates. Kannatama seda ei pea, mistõttu peaks sellest kohe õpetajale ja emale rääkima.
Iga ema kaitseb oma last ja paljud vanemad usuvad iga oma lapse sõna. Mul on klassis poiss, kes kiusab teisi, räägib minuga väga halvasti aga ma tean ka miks. Ta on pere poolt emotsionaalselt hüljatud ja ta elab oma valu välja nii, et ründab teisi. Jah me tegeleme selle poisiga iga päev aga me proovime seda teha rahulikult. Sest kui see laps tunneb, et tema tundeid eiratakse ka koolis, on asi päris halb.
Sa ei tea mis selle poisi kodus toimub, sa ei tea kas ta ise on vb kusagil kellegi poolt kiusatav, Sa tead seda, et Mari ei ole kiusaja, sa tead, et Mari on hoitud ja hoolitsetud. Sinu ülesanne on kinnitada talle, et kõik need sõnad mida see poiss tema poole pillub on valed ja ta teeb seda seetõttu, et ta ei oska iseenda tunnetega toime tulla. Kiusajale on hea vastata nii…. ” Mul on kahju, et sa pead mind kiusama, et ennast hästi tunda. Äkki lõpedad ära ja me võiks hoopis sõbrad olla?” Tunnete peegeldamine töötab ja neid nippe võiks lastele õpetada.
Ma loodan, et saate asjad korda 🙂
Nii asjalik kommentaar 💛
Kahtlemata vajab kiusaja ka abi, aga keegi peaks kaitsma ka seda, keda kiusatakse. Ja mõnikord ongi raske kindlaks teha, kes keda kiusab.
Minu poega kiusasid kaks poissi esimeses klassis – üks neist oli eestvedaja, teine lihtsalt kaasajooksik. Narrisid nii kõvasti, et ühel hetkel mu poeg – olles täiesti nurka surutud – virutas sellele põhikiusajale. Arvake, kes nüüd patuoinaks tembeldati kohe kiiresti? Õnneks oli meie klassijuhatajal silmad peas ja ta ütles mulle, et teab, mis tegelikult toimub ja ta teab ka, mis sellel kiusajal kodus toimub ja et kiusaja vanematega lihtsalt ei saa rääkida. Hiljem olin tunnistajaks, kuidas see kiusaja kolkis ühte tüdrukut, jõudis ikka mitu hoopi ära anda, enne kui ma vahele sain. See käib sekundiga. Löögid andis kere piirkonda, ehk siis… tundub üsna selge, et kodunt õpitud, kuhu lüüa, nii et sinikad näha ei jääks. Jube.
Mina pidin oma poja lõpuks teise kooli panema, kus mitte mingeid intsidente temaga enam ei olnud.
Kui sa selle poisi emaga vähemalt rääkida said, siis on kõik veel hästi ja lahendatav, ei maksa kohe põlema minna. Mina sellist dialoogi tolle kiusaja emaga pidada ei saanud, võimatu.
Tuttav teema,kahjuks… mu tütrel oli eelmine aasta (2.klass) klassiõde,kes mõnitas ja ütles väga inetult mu tütrele. Muidu olid “sõbrannad” aga kui talle midagi ei meeldinud või ei sobinud,siis hakkas tulema.. see tüdruk on manipuleeriv ja vastik..mul tütar nuttis ja ei saanud aru,et mis ta valesti on teinud jne. Ja see mõnitamine käis telefonis.kirjutasin lõpuks ise sellele plikale,viisakalt ja konkreetselt..korraks oli rahu majas..järgmise korrani eks..siis kirjutasin klassijuhatajale ja ta õnneks vastas kohe,et jah,ta on ise ka märganud,et selle tüdrukuga on probleeme ja räägib emaga. Aga noh,korraks oli jälle okei aga seda plikat enam ei muuda.. see aasta samad mured,keelasin tütrel temaga suhelda.seletasin ilusti ära,et miks ja nii ongi.
Loodan,et teil see asi mingitki moodi laheneb ja Mari tahab jälle kooli minna ja targemaks ja tugevamaks saada😊
Selle ema suhtumine ja vastus on samalaadne nagu tema lapse kasvatus (loe:kasvatamatus). Laps on kodu peegel. Edu sellele emale oma lapse külastamisel tulevikus noortekoloonias. Varsti saadab poiss ema ka p****, siis vb hakkab muretsema, kui on hilja.
Siinkohal on täiesti mõistlik ootus, et kiusaja pannakse vähemalt kooli poolt Mari ja terve klassi ees vabandama kui tema ema ei suuda ennast painutada seda tegema.
Marile kiiret paranemist nii põletushaavadest kui ka hingehaavadest!
Kindlasti reageeri! Mina käitusin valesti ja ei reageerinud nii palju kui oleks vaja olnud, kui laps rääkis, et üks kindel poiss kiusab. Tänasel päeval läheks ma ise kooli kui õpetaja ei vasta. Minu lapsel lõppes koolikius murtud õlavarreluuga.
Nii kahju kuulda, et lapsed tekitvad kehavigastusi, rääkimata ka vaimsest vägivallast. Mul vist läheks katus sõitma, kui midagi sellist juhtuks ja peaks vist puuri panema, et ei läheks sakutama vägivallatsejat. Tean, et vale vägivallaga vastata aga ei kujutaks ette, et suudaks normaalseks jääda. Aga ei tea, kas tänapäeval tohib üldse võõra lapse peale karjuda, rääkimata sakutamisest, pannakse vist kohe vangi? Suht tihti jääb mulje, et vägivallatsejatel rohkem õigusi, kui ohvritel. Mingi ninnumämmutamine ei aita ju, kui juba selline käitumine norm, peaks ikka olema mingid meetodid, mis reaalselt suudavad mõtlema panna. Karistamatuse tunne annab ainult hoogu juurde vägivallatsejatele.
Soovitaks kirjutada otse direktorile kui klassijuhataja ei võta vaevaks vastata ja lastel telefonid olemas, las mari sõbranna nt filmib kui see poiss kiusab kedagi või kui kiusab Mari, ilmselt seda raske teha aga no kui õnnestub siis oleks tõestusmaterjal olemas. Ma loodan, et leiad kiirelt lahenduse ennem kui olukord päris käest ära läheb.
Homme kindlasti kirjutangi
Sama teema oli minu vanema poisiga. Muudkui kiusas üks kindel tegelane teda. (5.klassi poiss). Kui pöördusin kooli ja tolle vennikese ema poole. Lõppes see sellega, et imelikul kombel istusime meie sotsiaalpedagoogi kabinetis. Lõpuks ma ütlesin, et dvj läheme nüüd klassi ette ja teiste õpetajate juurde, et mis tagasiside neil on mu poisi kohta. Ja kiirelt sai selgeks, et minu poiss ei olnud tegelik kiusaja. Kuigi jah ta lõi küll seda poissi munadesse. Aga see oli minu õpetus, et kui keegi sind lööb siis sina lööd vastu. Ja seda ma ka ütlesin sots.pedagoogile. See suurem poiss nimelt hakkas mu poiskest lööma. Lõpuks mul ikka kees kaas maha ja püüdsin selle poisi kinni. Algul rääkisin selle vennikesega nii naq ristiinimesele kohane. Aga sain tuima perse saatmist ja vastu haukumist. Lõpuks võtsin käest kinni ja ütlesin, et ma pole selline naq teised emad. Ma vinnan sind nurga taha ja annan sulle samamoodi peksa naq sa peksad mu poissi.
Õnneks siis lõppes see jama ära.
Hiljem sain teada, et tegelikult see vennike oligi koolipeal suur kiusaja.
Sulle soovin ma tugevat närvi ja seisa naq kalju Mari eest.
Õpetajad tänapäeval vist ei võta üldse tõsiselt seda koolikiusu asja..liiga palju juba kuulda igaltpoolt, õudne. Oli sama teema ja ma löpuks käskisin ka sinna saata kus päike ei paista, aga oh üllatust, seda märkas õpetaja muidugi kohe, aga mitte seda, mis sellele eelnenud oli..nöme teema ja ootaks huviga, mis lahendus öpetajal on.
Ma ootan ka, aga ei mingit vastust…
See artikkel võiks olla tasuta, suur teema
Sinu kirjutatu oli megahea, aga ma arvan, et ka poisi ema vastus oli okei ja mulle ei tundunud, et ta oleks kuidagi ründav vms. Tal vaata probleemi ei ole, sest laps ei valeta palavikku ja seepärast ei ole ka nii emotsionaalne, kui sa. Omg, ma ei kujuta ette, mis ma teeks sellises olukorras.. helistaks ikka siis klassijuhatajale, kui ta ei vasta kirjale.
Ei nagu ega ta vastus polnudki ründav, aga pigem umbes selline, et mega pohhui vms..
Räägi Marile, et tead, see poiss on suure tõenäosusega hästi kõvasti peaga vastu seina jooksnud ja siis on ajud loksuma hakanud pea sees ja sellepärast räägib täiesti seosetut ja lolli juttu, et tõsiselt teda küll ei saa võtta üldse. Et tema peab selja sirgu ja nina püsti ajama ja ütlema, et ära aja lolli juttu.
Umbes nii ma ütlesingi!
Janikale: oi ei, pea liiva alla peitmine probleemist teadasaamisel ei ole mitte ühelgi juhul okei. Väga kurb, et siiani on inimesi, kes seda tolereerivad ja see on ka põhjus, miks need inimesed edasi purjetavad. Kahju.
Mallu, sul jäi ühte lõiku poisi nimi sisse 😀
Võtsin ära!