Pealtnägijas räägiti mõnda aega tagasi kirgi kütnud teemast, kuidas Eestis on tuhandeid naisi, kes maksavad kodulaene, kuid ise kinnisvara tegelikult ei omagi. Ja kui lõpuks lahku minnakse, siis on ju asi selge, et naisel ei ole seal olukorras mitte midagi nõuda või küsida, sest seaduslikult ei oma ta mitte miskit.
33 kommentaari
Kõigepealt, Mällu, Sul on elus ikka roppu moodi vedanud, et elad ja teenid raha just sellisel ajastul, kus meelsamini elatakse internetis kellegi teise elu, kui iseenda. (Kade! :D)
Aga meie kehvikute perel läks selles mõttes hästi, et kodu väikelaenuga sai omandatud 2-toaline ahiküttega korter (2 aastat kuuest veel maksta) ja kuigi mees maksis veidi alla poole sellest ise, jäi korter ainult minu nimele. Seejuures pean ütlema, et mina olengi pigem selline õrn ja leebe ringi tillerdaja, kes hea meelega pühaliku lubaduse eest kooselus püsida parti mehele küpsetaks.
Mallu mitte mällu issand jumal mida see telo teeb!
Tjah, ei tea, mis rajal ma oleks, kui elaks mingi 50datel näiteks 😀
Elan mehe korteris, laenu ei ole. Kommunaale ei maksa, olen niisama parasiit, vahepeal teen süüa ja koristan (kui koristaja ette pole jõudnud). Oma keskmisest oluliselt kõrgema palga eest tegelen jube kulukate hobidega, eks veidi panen ka kõrvale. Varsti ehk saab ehitatud ka maja, mis on muidugi samuti jälle täielikult mehe nimel. Kui abiellume, siis tuleb lahusvara. Eks laste ilmudes ehk muretsen ka natuke, aga hetkel on elu lill ja täiesti sügavalt on poogen, et mul endal kohe üldse midagi ei ole 🙂
Maja kuulub mehele. Suguvõssa kuulunud pea 100a. Meil küll kodulaen ühiselt, aga lahutuse korral on meil klausel,et mees peab uue maja väärtusest pool mulle nö tasuma. Kuna ma tean selle maja sisu ja ajalugu,siis ma seda never ever ei tükelda.
Minu sooviks oli “lisa” kinnisvara, on teine küll 1 toaline,aga mul on vähemalt KUHU minna kõige mustemal juhul.
Kuigi mees on täna veendunud, et mina lastega jään majja ja tema kobib sinna 1 toalisesse 🙂 aga ma olen talle öelnud, et olgu maru rahulik, kunagi ei tea mis piss kellelegi pähe lööb- vähemalt pole meist kumbki lageda taeva all 🙂 kes kuhu,eks otsustame siis,kui see jama käes on. Praegu naudime elu ikkagi koos 😄
Mulle meeldib olla iseseisev. Samas ma hetkel ei kujuta ette kuidas seda saavutada. See muserdab mind tegelikult väga. Meil on 3 lasteaiaealist last, kes on pidevalt haiged. Abikaasa on tööl. Hoidjaid ei ole võtta. Ehk siis ma.peaksin koguaeg hoolduslehel istuma. Minu lemmikuks tegevuseks on söögi valmistamine ja sooviksin sellel alal ka töötada, küll aga keegi ei taha kokka, kes iga 2 nädala tagant umbes kuu aega kodus istub.
Aga seda oleme teinud küll, et abiellusime just selle.pärast, et lahku minnes oleks mingi paber mis seaduslikult tunnistaks minu vara ka.
Teiseks on korter kaasomandis. Autod on mehe nimel küll jah, ma olen kasutajaks määratud. Et mingigi tagala mul on, kuigi olen siin 6a vaid lapsi tootnud 😄
Ja ma tunnen sellist survet olla ideaalne koduperenaine kuna istun kodus. Kuigi mees ütleb küll, et ei pea kodu läikima, siis ma ei saa nii. Soe söök ootab koguaeg ja toad ka korras.
Korter, kus me hetkel elame on mehe nimel. See oli kunagi ta vanemate korter, ta vanemad on kahjuks surnud ja nii jäi korter tema nimele. Ei ole kunagi mõelnud, et see korter peaks osaliselt minu nimel olema. Küll ostsime hiljuti krundi, kuhu tulevikus maja ehitame ja see on meil kaasomandis, hiljem on kaasomandis ka sinna ehitatav maja. Abielus me ei ole, aga mees on teinud igaks juhuks testamendi minu nimel, et kui midagi juhtub, siis ei tekiks küsimust, mis korterist ja tema krundi osast saab ja meil oleks pojaga, kus elada juhul kui ptüi-ptüi,-ptüi peaks juhtuma kõige hullem. Armastus hetkel usun, et on igavene nagu muinasjutus.
Testament on tore asi, aga lahku minnes väga ei aita (kui sa teda just maha ei löö sellega seoses😀)
No krunt on ikka kaasomandis ja tulevikus ka maja, mõrvani ei pea asi vast minema 😀
väga hea 😀
Pean ütlema, et olen oma tagalat kindlustanud. Nagu enda korter sai müüdud, olin nõus vaid kaasomaniku staatusega. Ka abielludes ja kodu ostes , mis siis, et laen koos võetud ja abieluski. Hirm lageda taea alla jääda lahku minnes on suur, kuigi panustame mõlemad ühisvarasse. Kuid siiski, ei või iial teada.
Ega keegi väga ei soovi jah mõelda lahkuminekule, aga 50% abieludest isegi lahutavad, mis siis niisama vabaaabieludest rääkida💁♀️
Mul jällegi see “probleem” et kõik on minu nimel. Maja sain päranduseks ja ise olen aastatega kõik ära lasknud remotida ja kenaks teha, lasknud ehitada kõrvalhoone ja korraliku aia rajanud. Mees ei taha minu majja kolida ega suurt midagi panustada, on vihjanud et “võid mu iga kell välja visata ju” Ilmselt meeste puhul see naiivne “nkn oleme elulõpuni koos” ei ole teemaks, nad veits retsionaalsemad. Aga mehe nimele lampi ka ei hakka poolt maja kirjutama. Abielus pole, lapsi pole. Tema juurde ka ei koli, sest elamine väike ja nadi, meil see hell teema :p
Mehed on jah sellised naljakad kujud, et kui naine rohkem teenib/omab, siis see käib neile ikka igati piki ego – tahavad nad seda tunnistada v mitte🙄
Elu selline olnud, et tunnen mugavalt ja eeldan, et saan endale toetuda finantsiliselt ja ebamugavate teemadega. Eks mõnikord sisemiselt mõelnud küll, et küll tahaks lilleke olla ja prügi ja taara ise end ära viiks ja remont tehtud saaks ja kõik õiged töömehed ukse taga ise oleksid valmis minu eest mõtlema ja teadma mis on parimad lahendused. Aga no ei õnnestu 😀 Mõtlesin just üks päev, et 28ndaks eluaastaks olin 5x notaris käinud. 2x müünud ja 3x ostnud vara. Alati üksi. Remontinud ka mitut korterit. Kui palju kolimisautosid, pakkimisi, diivaneid, pistikute vahetamisi, mööbli kokkupanemisi jne. Õudne, tegelt üldse ei viitsiks 😀 Nüüd prooviks mõneks ajaks olla tehtud asjadega. Aga vastuseks küsimusele – elukaaslane tuli pärast üksi võetud kodulaenu ja võtsin eesmärgiga olla alati võimeline seda ise tasuma. Ei eelda, et keegi teine seal midagi maksma peaks. Kui tahaks mõelda tulevikus kahasse, siis pigem mingi teine kinnisvara ning kindlasti mõlema nimele. Aga see tuleviku muusika, kui üldse.
Kui mees elab sinu korteris, siis miks imelik üüri küsida? Ta ju peaks muidu kuskil ikka elama? Imelik hoopid teist üleval pididada ega sa ta ema pole
Ma mõtlen ka, et kui mingi mees koliks minu koju, siis täiesti normaalne on küsida pool kommunaalidest + rent. Näiteks pool laenumaksest vms, sest kui mees sinu juures ei elaks, siis kuskil ta elama peaks ja üüri ju maksaks. Ma ka ei saa aru, miks endale võtta korterinaaber, kes aeg ajalt süüa toob ja vb sahmaka seksi annab 🥲😀
Haha, ausad punktid, aga päris nii nutune seis pole 😀 Väljaminekud jagatud lihtsalt mitte seoses minu laenumaksega. Muud kulud nagu kommunaalid, auto ja muud maksed ikka vastavalt, et oleks väljaminekud võrdselt. Lihtsalt ma ideaalis ei viitsiks kunagi kellegagi maid ja varasid jagada 🙂
Mul oli tingimus, et enne lapsi ei saa kui mul enda kv on. Seljatagust tahtsin kindlaks. Minul on korter üüris ja perega elame mehe korteris. Üüritulu saan kõrvale panna ja kui mees peaks lambist välja viskama on koht ka olemas, kuhu minna 😄
Ma sain lapsed enne kui ma iial mõtlesin kinnisvara soetamisele 🙄😀 aga targem on jah kindlasti vastupidi talitada
Minu jaoks on see veidi hell teema, kuna läksin abikaasa juurest alles paar kuud tagasi ära.
Olime koos 20 aastat, nendest 16 abielus. Korter oli ostetud, siis kui hakkasime alles koos elama, kuid ei olnud abielus (kodulaen puudub), suvila ostsime meie abielu jooksul (kodulaenu maksab abikaasa).
Viimasel ajal tundsin, et pean üksi edasi minema, kuna oli liiga palju negatiivseid momente, ning ma läksin lihtsalt “mittekuhugi”.
Õnneks on lapsed juba täiskasvanud ning elavad enamjaolt üksi, kuid see eest ei ole minul nö oma kodu.
Ma loobusin kõigest, korterist, suvilast, autost, ja seda mitmel põhjusel; need olid asjad millega mind pidevalt manipuleeriti jääma ja mitte ükski eelpool nimetatud ei olnud minu nimel.
Praegu elan üürikorteris, kasutan õe vana autot ning pmst mul ei ole mitte midagi.
Aga…
Selletõttu olen saanud palju tugevamaks, enesekindlamaks ja teadlikumaks. Olen veel üpris noor 40+ ning mul on hea töökoht. Nüüdsest usaldan ja loodan ma vaid iseenda peale ja proovigu veel keegi mulle sellega haiget teha või mind manipuleerida. See võib halvasti lõppeda
Samas seisus. Lahutasin 2a tagasi 16a abielu. Jätsin kõik eksile kuigi korter on koos ostetud, kodulaen on kahepeale võetud. Elan üürikas, kogu mu vara mahub 3 ikea kummuti sahtlisse. Oleks õigus rohkemale, kuid ei jaksa vaimselt. Kuniks suhted normaalsed, siis elan päev korraga. Olen talle öelnud, et probleemide korral nõuan, mis õigusega minu.
Meil nii,et maja minu nimel rahaloselt olen panustanud ka rohkem sinna . Linnas korter on minu nimel sain vanaemalt päranduseks rendin välja ja panen raha kõrvale. Auto ka minu oma . Mehel pole ühtegi kinnisvara . Abielludes valisin lahusvara . Esimese mehega 10 aastat on palju palju õpetanud mulle.
Ma mõtlen nagu sina. Kui ma noor olin, siis ei mõelnud üldse sellele, kelle kodus me elasime või kelle nimele kodu kirjutatud oli. Kuna me olime abielus ja kodu sai ka ostetud pärast abiellumist, siis õnneks läks see ühisvarasse ning lahutades ka 50/50. Aga kui mees oleks olnud kavalam ja asjad enda nimele kirjutanud, siis ma ei tea, kas ma oleks nii tark olnud, et enda eest seista osata. Nüüd on kodu minu nimel ja kui peaks keegi mu ellu tekkima, kellega koos elada, siis ma ei kujuta absoluutselt ette, et ma tahaks kodu kaasomanikuks mehe kirjutada. Kui minuga midagi peaks juhtuma, siis ma eelistaks, et kinnisvara läheb lastele, mitte mehele.
Ma NEVER ei kirjutaks meest endale kaasomanikuks. Jumala eest, osta ise endale kusagil midagi, kui kinnisvara soovid eksole 😀
Algusest peale teadnud, et kellegi teise eest laenu ei hakka võtma. Eks mängib siin mängib rolli mul ema kes meid üksinda kasvatas. Maja on minu oma ja laen samuti, mehel polnud selle vastu midagi ja on omajagu panustanud maja ehitusel/remontimisel. Laenu ei tahetud väga anda ja kusjuures ühislaenu suruti veel peale, saime õnneks ilma hakkama. Kokkulepe on, et maja jääb meie ühisele lapsele, samas oleme mõlemad suhte osas kahe jalaga maapeal, kunagi ei tea mis võib juhtuda. Eks oleneb palju inimestest aga mul on jäänud mulje et nendest asjadest räägitakse suhtes liiga vähe. Elu ei ole ammu enam selline mis oli 15-20 aastat tagasi 😅
Elame mehega koos oma korteris, võtsime laenu. Oleme mõlemad korteri omanikud. See oli kindlalt minu soov ja tahtmine. Aitäh, Kristi Saare! 😀
Mina maksin korteri sissemaksu. Ja tema maksab seni laenu üksinda kuni korteri sissemakse osa on tasutud. 😀 Siis edasi maksame pooleks.
Oma ema pealt nägin sama olukorda, kus isa ehitas korteri, suvila ja lõpuks maja. Ja lõpuks kui ema ja isa lahku läksid, kolisime meie ikka ema ja kahe vennaga väiksesse majja, mida ema pidi laenuga ostma. Ja isa elas uhkelt oma suures majas üksinda.. Vot oli selline mees. Ja samas ka sama hea näide, ema ostis toidu, koristusvahendeid, lastele riideid. Ja isal oli maja..
Kristi Saare on jah ilmselt paljud naised õiges suunas mõtlema pannud🤌🤌🤌
Meil on maja mehe nimel. Tema maksab ka üksi kodulaenu. Sest kui maja sai ostetud polnud mul peale emapalga muud sissetulekute ja panga arvates olin ma pigem koormaks 😀 Mees sai üksi paremini laenu. Kuulen pidevalt kuidas inimesed räägivad et issand kui lähete lahku siis sa pead kuuse alla lapsega kolima jne. Esiteks ma ei usu et me lahku lähme,teiseks on mu mees nagu oli Sinul Kardo,ta ainuke inimene kellest ma ei usu mitte kunagi et ta oma naise lapsega kuuse alla saadab,kolmandaks on mul vanemate maja ja saan alati maale kolida seega kuuse alla ma nkn ei jääks😅😅 Minu jaoks see juba naljakas,et kui elamine pole kahepeale vms siis KINDLASTI lähete varsti lahku ja üks peab kuuse alla kolima,usun et täiskasvanud inimesed kes aastaid koos olnud saavad asjad lahendatud ka ilma. Mina olen ka nüüd paar aastat raha kogunud ja ühel hetkel tahaks osta väikse korteri mis mulle üüritulu tekitab ja kui tõesti vaja siis saan sinna ise elama asuda kui mees peaks ukse taha mind tõstma 😅
Kaasomanikuks saab ta sind ikka iga kell kirjutada ju🙄
Meil just mehega oli mõni aeg tagasi aktuaalne see kodulaenu teema ja ühise kodu ehitamine. Aga meil oli mõnevõrra kergem – mehele kingiti pereliikmete poolt krunt üpris kallis Tallinna rajoonis ning seda omavahelisel kokkuleppel, et pereliikmete eluajal krunti maha ei müü. See tegi kodulaenu teema sellevõrra kergemaks, et kuna me ka pole veel abielus, siis ma ütlesin kindlameelselt, et ma ei võta kahasse kodulaenu maja ehitamiseks, mida ei saa lahkumineku korral ka tulevikus maha müüa ehk ma ei saaks oma osa sealt tagasi, v.a juhul kui mees ise mu välja ostaks, aga kes seda teab, kas sellel hetkel oleks tal võimalik mind välja osta või ei. Õnneks oli mees ka samal nõul ja vaidlus selle üle jäi ära. Aga see eest olen ma muidugi nõus panustama ka maja sisustusse – köögimööbel jne, mis ilmselgelt pole odav lõbu. Aga vähemalt need on sellised kuluvad asjad, mida ma ise igapäevaselt kasutan ka.
Selline klassikaline näide siis, kus mees loob endale jäävaid väärtusi ja naine ostab mööblit jms ning saab olukorra muutudes rahulikult kaks kätt taskus minema jalutada.
Mulle täitsa sobib see variant tõesti, sest nii saan ka mina enda nimele üksinda kinnisvara osta ja see omakorda üürile panna kuniks mingil põhjusel peaks seda kinnisvara ka endal vaja minema. Olen võimeline vabalt ka üksinda enda palga juures piisavalt suure kodulaenu saama, et osta väärt korter/maja Harjumaal ja üürile panna.