“kus on kõik sõbrad ja lähedased!?!?”

Ma ei oska seda mitte kuidagi muudmoodi alustada kui et oli kord üks ilus tore noor naine, kes ühel üürikesel eluperioodil tundis end üksikuna ja just samal ajal juhtus ta teepervel silmama üht kotitäit prügi. Muidu ei oleks see prügikott talle silma jäänud, aga kuna ta arvas, et parem ükskõik mis kui üksindus, korjas ta selle prügikoti üles ja viis koju. Üsna lähipäevil kutsus ta külla oma sõbrannad ja õhtu kulgedes tõi ta muuseas selle sama prügikoti välja ja ütles, et näete – see siin on mu uus seltsiline. Lajatas selle kotitäie rämpsu keset oma elutuba ja teatas, et just selle kulme kortsutama paneva kogumiga on tema mingi sädeme leidnud. Et millekski paremaks pole ta suuteline ja üleüldse see siin tundub talle vääriline kaaslane. Sõbrannad kirtsutasid nina, sest prügikoti servast nirises mingit vedelat sitta, aga Mallu (oih, st noor naine, vabandage libastumine) väitis justkui pimestatult, et see ON põnev ja tore kotitäis. Parem ikka kui üksi olla. Midagigi kaissu võtta õhtul.

Aja jooksul käis ja näitas ta seda kotitäit prügi kõigile inimestele, kes ta elus tähtsust omasid, ja iga viimne kui üks nentis, et ega see nüüd just suurem asi pole, aga…mine tea…ega täpselt pole ju kursis ka, mis seal sees on. Veits nagu haises ja nirises sitta, aga… Äkki polegi praht nagu pealispinna põhjal järeldada võis. Kõik lootsime. Kes vähegi sai mahti korra lähemalt uudistada, see juba teadis väita, et no prügi mis prügi. Igal üritusel oli see kott platsis ja ikka haises ja enamasti rikkus vaibi.

Fast forward palju aega edasi, kui ta seda kotitäit prügi igapäevaselt oma kodus hoidis, reisidele kaasa vedas – selle eest istekohti kinni makstes – ja mõtles, et PAREM IKKA kui üksi reisile minna. Vahel on täitsa tore vaadata seda prügikotti, vahel see on pamp lausa naljakas, nii ta end veenis. Eks see väljastpoolt nägigi suhteliselt solid välja – hullemaidki nähtud –, aga nii kui natuke lähemalt uurida, siis tükkis hais ninna ja oli selge, et ega seal sees midagi head ei peitu. Aga inimene harjub kõigega.

Alles siis, kui Mallu lapsed hakkasid ütlema, et, ema kuule, me seda prügikotti…päriselt siia koju küll ei taha, sai Mallu aru, et see vist tõesti haiseb ja lekib mingit sitavett. Pidevalt. Kogu aeg on mingi ebameeldiv nire maas ja elu pole ei mäletagi enam kui kaua olnud sellest prahihaisust vaba olnud. Või äkki elu peabki sedasi olema…?

Tra ma ei jaksa enam kõnekujundlikult rääkida.

Me üritasime algusest peale öelda, et see inimene on OFF. See, kuidas ta solvub, ainult endast räägib (alati hästi grandioossel viisil), kuidas ta faktide asemel hüsteerilistele emotsioonidele eelistab toetuda ja kuidas kõik inimesed on pahad peale tema, kuidas temas löövad välja mingid obssessiivsed mustrid – no ei tundu okei. See, kuidas järgemööda hiilisid ligi passiiv-agressiivsed kommentaarid, kuidas alati pidi tema ümber hoolikalt sõnu valima jne jne jne. Siiras ja Päris inimene pole selline… Aga see ei jõudnud Mallule pärale. Tema oli omadega just seal augus, kus ta tundis süüd lõpetatud abielu pärast ning uskus, et ega ta polegi paremat väärt kui regulaarne ajukepp ja pidev pinge. Või noh, ega seda kõike kohe hoobilt polnudki – see tekkis hästi tasahilju. Kuni ühel hetkel elus enam muud polnudki. Lõpuks Mallu harjus ning mõtles, et elu nii ongi. Seda enam et see mehekujuline prügikott talle korrutas, et see siin on true love ja üleüldse kes sind ikka tahaks. Vaata ennast. Isegi mu pere ei salli sind. Aga ei MINA hea inimene muidugi armastan sind.

Mallu oli just väljunud suhtest, kus tema etteheited eelmisele kaaslasele olid vähene initsiatiivi näitamine ja suhteloidus. Kui siis ilmus keegi, kes, olnud ära kuulnud kõik need kaebused, teadis täpselt kuidas vastupidiselt tegutseda, oligi Mallu nagu ära tinistatud. Isegi seistes silmitsi konkreetsete faktidega, lasi end uuesti ja uuesti ära rääkida. Siin ei ole koht tänitamisele, vaid see lihtsalt sattus olema manipulaatorile hea viljakas tööpõli.

Kõige vastikum oli meil (ja meid on mitu-mitu-mitu inimest) kuulda, et me midagi ei tee. Perekoolid-asjad huugasid iga uudise peale, et “kus on lähedased ja sõbrannad?”. Aga MIDA me saime teha?

Lihtne vastus: mitte midagi.

Manipulaatori alahindamine oleks olnud väga sinisilmne. Muidugi meie ka alahindasime teda alguses, aga saime kohe kiirelt vastu näppe. Sellest, mis võtteid ta järjepidevalt kasutas, kirjutab Mallu mõnes järgnevas postituses  veel, aga me seisime nendega silmitsi korduvalt. Sama korduvalt nentides, et pole välistatud, et see vend meie kõigi sõpruse ära suudab lõpetada. See hirm päriselt oli. Järgemööda õppisime oma arvamusi selle kotitäie prügi kohta endale hoidma. Isekeskis arutama. Lihtsalt et välja elada, aga et siis Mallu jaoks ikkagi olemas olla. Sest Mallu ei olnud ei esimene ega (viimaste andmete kohaselt) viimane, keda see vend ära suutis rääkida. Kaine mõistuse, loogika ega faktidega pole siin palju pistmist. Sa ei saa võidelda patoloogiaga. Kellegagi, kes on aastaid praktiseerinud seda, kuidas rääkida end ohvriks, tekitada kaastunnet, olla nii hale kui üks inimene üldse olla saab, voolida end täpselt teise inimese järgi. Varjata Päris ennast sinnamaani, et see ainult mingitel hetkedel välja paistab, täpselt nii vähe, et seda annab “oih, vabandust, kallis” vaiba alla pühkida ja edasi teeselda.

Mai 2021, vestlus Mallu kahe sõbranna vahel (Mallu näeb neid ise ka siin postituses esimest korda):

Ma otsisin välja mõned vestluste väljavõtted Malluga AASTAST 2021 (!), kus ta juba sai aru. Aga sellest ei piisa. Kurb ja ahastamapanev oli seda korduvalt tõdeda, et inimese jaoks olemas olemine ja talle kinnitamine, et ta on palju paremat väärt, ei piisa. Peale kurkuulsat Pärnut, minu ja Mallu vestlus juulis 2021:

Ta sai aru. Aga sellest ei piisanud. Sellise inimesega ei piisagi mitte ühestki ratsionaalsest selgitusest. Neid vestlusi, kus Mallu sai aru ja tõdes, et putsis, oli kümneid. Aga sellest ei piisanud, täiesti ausalt. Vastik oli lugeda kommentaariumitest, et keegi Mallu lähedastest ei hooli ega aita teda. Me üritasime, reaalselt hea ja halvaga (ei peksnud tho, see jäi tõesti proovimata). Kõigest oli vähe. Manipulaator on põhjusega manipulaator. Ta oskab oma küünised hästi kiiresti hästi sügavale oma ohvri sisse ajada, nii et teine ongi justkui halvatud. Vastik oli näha ka, et see asi ikkkkka jätkub. Aga teha polnud midagi.

Mallu sõbrannade omavaheline vestlus juulis 2021:

Ühesõnaga.

Käod ja muu rahvas, kes te viimase 2,5 aasta jooksul olete Mallu sõbrannadele hagu andnud – me üritasime. Konkreetselt selle venna dissimisest kuni katsetusteni temaga sõbruneda – kõik on läbi proovitud ja millestki polnud tolku. Neid  vestlusi võiks veel ilmselt sadu välja otsida, aga saate aru küll. Täpselt samasugune murega pooleks faking kiun käis meil omavahel ja Malluga ka, aga manipulaator on manipulaator. Ja ta jätkab täna oma tavapärast tegevust, mis on kurb, aga kahjuks me keegi ei jaksa enam süveneda. Täna on ta õnneks juba kellegi teise probleem.

Praegu rõõmustame iga päev, et meie sõbranna selle kotitäie prügi suutis oma kodust ja elust välja visata, ja et tema ümber on juba inimesi, kes küündivad ta väärtuseni ja noh, ei ole saikarid. Ega muu polegi kokkuvõttes oluline. Aga oli see alles rõve sõit 🥵

PS! Kui mõne Mallu sõbranna või mõne sõbranna või kellegi meie varaga midagi juhtub, siis teate, et… See vend tuli ükskord “ära tule” peale Mallu maja taha parklasse seisma ja aknast sisse vahtima keset ööd. Et noh. Kutsuge ment palun, eks, kui “midagi juhtub” hästi juhuslikult.