ma olen 100% segi kamminud

Ups, ma pole viis päeva jõudnud midagi kirja panna, aga loodan, et annate mulle andeks, sest ma olen omadega teisel pool maakera ja sellega seoses iga päev vaevelnud suure ajavahega. Ühest küljest tahaks nagu kõike näha, aga samas keha tahaks… magada. Eile lootsin veel, et saime unerežiimi paika, aga no kae nalja – kell kaheksa õhtul magasin mina nii õndsat und, et Kristinal mind äratada võimalik ei olnud.

Ma küll USA-s olen enne käinud, aga New York on ikka… sürreaalne. Mul oli esimesel õhtul selline tunne, et tahaks ennast kuskile pimedasse keldrisse sulgeda ja viis päeva haudvaikuses veeta. Lihtsalt nii palju inimesi, nii palju lärmi, nii kõrged majad, nii palju relvadega politseinike, nii palju kräkinarkareid, kõik autod tahavad aina alla ajada – võtab silme eest kirjuks, noh.

Täna tundub see kõik juba nii tavaline, et ainult paar korda päevas vaatame Kristinaga teineteisele otsa ja imestame, et oot misasja, me oleme New Yorkis või!? Super sürreaalne koht, nagu ma juba ütlesin. Aga New Yorki teemadest teen pärast reisi põhjalikuma postituse. Noh, umbes nii, et kus me käisime ja mida me nägime. Äkki on sellest kunagi kellelegi miskit kasu, kes ka siiapoole teel on.

Ma tulin tegelikult täna kirjutama ühest teisest, aga ka täiiiesti sürreaalsest asjast. Nimelt sellest, et mul on sees imelik tunne. Ja see tunne on selline, et ma tahaksin iga päev kõigile aina rääkida, KUI tore ja hea mu peika on, aga ma ei saa, sest see oleks nii cringe. Alles hiljaaegu ma ju veel blogisin ka sellest, et need inimesed, kes aina räägivad, kui õnnelikud nad on, et need raudselt ei ole tegelikult ja tahavad lihtsalt välismaailma käest mingisugust kinnitust saada, et äkki nad ikka on. Niisiis olen ma enda õnnelikust nii- ja naapidi analüüsinud ning jõudsin nüüd järeldusele, et kui ma tundsin ennast vabalt teile rääkides nendest aegadest, kus ma EI olnud õnnelik ja konkreetselt vihkasin elu, siis mis kuradi pärast ma siis nüüd peaksin enda rõõmu kuidagi tagasi hoidma, sest äkki see on kuidagi… imelik.

Kui te mind vähegi teate, siis kõik selline ninnu-nännu teema on minu jaoks ka super kahtlane. Ma pole elusees väga seda tüüpi inimene olnud. Pigem rohkem sinnapoole kaldu, et teen paar iroonilist nalja ja muud säärast, et oma armastust näidata. Aga nüüd… ma tunnen vahepeal, et ma ausalt vajan haiglaravi, sest ma olen eluga jõudnud sinna punkti, kus me saadame teineteisele läägeid tiktoke ja ajame üldse sellist juttu, et poole aasta tagune mineviku-Mallu vaataks neid sellise näoga:

See on kõik väga segadusse ajav, sest noh, nagu öeldud, siis ma pole ennast kunagi pidanud selliseks inimeseks ja nüüd avastada, et kui mulle õige eee… pinnas luua, siis ma olen maailma kõige nunnutavam ja clingim inimene, keda mu enda silmad enne näinud on. Tekib veidi selline mingi isiksusekriis, sest ma olen terve elu justkui surunud ja endale peale pressinud, et ma EI ole selline inimene. Sest see on nii läila ja hale. Mina, kallid sõbrad, olen hardcore eit! Mitte nagu need vennad, kes teevad kahepeale ühe Facebooki konto nimega “MargusjaJaanika Kuusk” ja panevad iga nädal koos pilte üles pealkirjaga “Mina oma musuga, sa teed mind kõige õnnelikumaks maailmas!”. Ma olen sellele väga lähedal…

Õnneks seda vist juhtuma ei saa (pead anda ei julge), aga kui te arvate, et ma EI taha talle (ja siia blogisse) iga sekund midagi imalat kirjutada, siis te eksite sügavalt. Ma pean ennast vahepeal natsa isegi tagasi hoidma, sest ma tunnen, et hakkan vaikselt mingisuguse hullu mõõtmeid võtma, aga mida kuradit ma teha saan, kui ta ütleb kõiki õigeid asju ja teeb kõiki õigeid asju, mille peale ma lihtsalt sulan ära.

Selle pildi nimi on näiteks “mina oma peikast mõtlemas”. 😁(Kui te arvate, et ma seda pilti talle täpselt sama lausega ei saatnud, siis te alahindate mu praegust olekut kõvasti ja eksite sügavalt).