Ups, ma pole viis päeva jõudnud midagi kirja panna, aga loodan, et annate mulle andeks, sest ma olen omadega teisel pool maakera ja sellega seoses iga päev vaevelnud suure ajavahega. Ühest küljest tahaks nagu kõike näha, aga samas keha tahaks… magada. Eile lootsin veel, et saime unerežiimi paika, aga no kae nalja – kell kaheksa õhtul magasin mina nii õndsat und, et Kristinal mind äratada võimalik ei olnud.
6 kommentaari
Huuh, kui armas lugeda! 😍 So happy for you! 💕
TA lihtsalt ravis sind terveks kõigist neist ” mina pole selline,” haigustest. Palju õnne!!! Ma loen ja mu näoke on laia naeratust täis ja häppy ja ise ka ei tea miks see mind nii puudutab. LIHTSALT NIII TORE! Palun veel torti ja vahukoort ja roosa mannat ja maasika mammusid … või kuidas seda fiilingut nimetada muud moodi.
Kuule, vaata ma kirjutasin sulle emaili 😄
vaatasin, vastasin 🙂
Nii äge! Rõõm on lugeda. Tuleb meelde kuidas tundsin end pärast 10 a üksinda lapsi kasvatamist ja hästi hard core mutt olemist, kui lõpuks lasin lahti perspektiivitust suhtest ja lasin endal olla haavatav ja kohtusin oma (tol hetkel tulevase) abikaasaga. Head nautimist
Heh, erinevad inimesed toovadki meis erineva mina välja. Teinekord isegi sellise, keda poleks eales arvanud endas elavat. Sellepärast ma ei annagi elus enam ammu mitte millegi peale pead. Never say never! Arvad küll, et mitte iial, aga siis ei jõua omi sõnu ära süüa.