Üks ägedamaid ja kohutavamaid asju uute suhete juures on need “esimesed korrad”. Ägedamate asjade alla lähevad esimesed suudlused ja poolkogemata teist mingi nunnu hüüdnimega kutsumised ja need korrad, kus sa saad näiteks aru, et sa hakkad vaikselt teise inimese olemusest aru saama (kui see olemus just jube pole, siis see just kuigi äge ei ole 😁). Kohutavate asjade alla liigitan ma näiteks esimesed tülid või konfliktid.
24 kommentaari
Mu elukaaslane mul unes ei viitsinud minuga poodi koopiapaberit ostma tulla ja ma blokkisin ta kallisid terve öö ja nutsin hommikul. Et jah… 😂
Lühidalt öeldes kasvu raskused. 🙂 Igal eal omad keerud.
Nii ON, et KA täisealisena tunned end igas kümnendis erinevalt. Oh oleks seda oskust ja tarjust ometi varem olnud aga ju siis temperament, lastetuba ja elu traumad ei lasknud TEISITI toime tulla ise-endaga. Meest ja tegelikult ka naist kurnab ära klammerdumine. Mis teed, kus oled, mis nüüd teed , miks sa ei suhtle jne. Igatsuse valu keerab sees nagu nuga.
Ja siis tulid 40-ndad ja ei tea kust kadus see kõik ja ühtäkki tunned end oma nahas jube lahedalt. Naudid oma olemust, kogutud elutarkust, teiste apsude mõistmist , kindlameelsust ja leebust ja rahulolu, toimugu su ümber mis iganes. Sina oledki see keskne tegelane, kelle manu sõbrad ja lapsed ja kallim/kaasa tõttavad ja neil on vabadus seda nii tihti või harva teha , kui neil selleks vajadust on ja minus ei ole enam seda kalkulaatorit, mis aina igatseb rohkemat.
Taipasin seda hetkes kui seisin sasipealisena ja suvalises “kitlis” pliid ees küpsetasin pannkooke ja tuju oli nii kerge ja soe ehk armastust täis ja rampväsinud kallim tuleb töölt ning õhkab nii hea on koju tulla kui kodus on armastuse lõhn. Ei ta ei pidanud silmas pannkookide lõhna … Tundsin ise ka sel hetkel ära selle miski, mis soojaks hinge tegi. Ja kuidagi taipasin, et ootus ja eeldus tuleb vabaks endast anda, sest täna seda minus ei olnud ja vaata mis juhtus… Ja see kestab, ja kestab…
Mallu, mitte paha pärast, aga indepEndent on “e”-ga, mitte “i”-ga 😉
haha, krt ma olin kahevahel, tänks 😀
ma vahest ikka täitsa saikar, ja selleasemel, et rääkida mida tunnen võin ma kodus vabalt kaks nädalat vaikides istuda. kuni härra suhtlema ise hakkab. mis siis, et mina selle tüli vaid oma peas väljamõtlesin,
Oi ma kaks nädalat vait ei suudaks olla 😀 isegi kaks päeva vist ei suudaks 😀
See “pilt on, häält pole” on vaimne vägivald muidu ja vb tasuks terapeudi poole pöörduda. Ei ütle halva pärast, et kuidagi päriselt saikariks peaks sind vms, kuid ilmselgelt on sul mingid läbi töötamist vajavad teemad (nagu meil kõigil) ja oma vaimse tervise eest hoolitsemine on äärmiselt oluline.
Meil elukaaslasega suhte algusaegadest kujunes välja selline väljend nagu ok ok ok. Ta kirjutas mulle ja ma läbi une vastasin kolm korda ok ja nii see väljend tuligi. Siiani vahepeal kasutame seda ja meile pakub see nalja. Vahel kasutame ka teiste ees ja nad ei saa aru sellest midagi.
Mulle ka see pöidla kasutamine ei meeldi ja siis tutvuse alguses kaaslane pani seda meelega ja ma läksin natukene rohkem selle peale närvi. Ja talle pakkus see veel nalja 😀😀 Nüüd endal ka naljakas, siis aga ei olnud.
Selle messengeris rääkimisega on see, et kaaslane mul öelnud, et me ei peagi kogu aeg rääkima ja okei, kui päeva jooksul ei räägi on ka okei. Koju jõudes saame ju päevast rääkida. Ega tal ongi õigus, et rääkida netis siis, kui midagi vaja ja ei peagi koos olema ja suhtlema 24/7. 😊😊
Nädal tagasi oli mul oma peiksiga täpselt sama olukord. Ma muidugi mõtlesin ennast enne seda palju kauem hulluks, aga õnneks ta nii norm tüüp, et talus mu psühhi episoodi väga rahulikult ära.
Mul sama teema, et nii raske on ennast avada ja ikka mõtlen, et äkki teisel on poh.
Ma ka meie vestlust tüliks ei nimetaks, pigem minu viga, et kohe ei öelnud, mida ma tunnen ja vajan.
Hea vähemalt, et mul on mehega vedanud, kes kohe minema ei jookse😄
Ma kauem poleks suutnud 😀
Mul pole küll paarisuhtega seotud aga viimane kord ,kui oli tunne, et pigem jookseks minema ja ei taha suhelda kaua oli mul vanema vennaga nii. Olin tema juures maakodus ja mõtlesin, rt tahaks lastega kauem seal olla ja kuna ta oli nii suletud suhtlusele siis põhimõtteliset nutt kurgus ja ärevuses level 1000 ikka küsisin (talle jäi päranduseks isaema maakodu,me õega loobusime ja nüüd enam nii suvalt maal käija ei saa ja see küsimine ja plaani pidamine teeb mind ärevaks millegipärast- küllap kardan, et ühel hetkel ütlebki EI jms). Sellega seoses 36h kogusin julgust ja mõtlesin 1001x asja üle – eks ülemõelfa saab igas suhtes (Tln korteris remont ja seega seal olla ei saa eriti lastega jne)
Solvusin mehe peale, sest ta jäi õhtul magama. Ma tekitasin sellest hullu jama, sest ma arvasin, et ta tahab minuga koos midagi teha aga krt, magab hoopis. See pole üldse oluline kas ma olen seal v ei. Olukord läks nii hulluks, et ma nutsin ja pakkisin asju, mees seisis körval ja lubas, et ta ei jää enam kunagi magama. Paar tundi hiljem kui ma olin maha rahunenud sain ise ka aru, et ma olen ikka peast korrast ära😀
Hahahhaa, appi! Ma kujutan ette, et selles hetkes on üli dramaatiline, aga no kujutan ette praegu su meest pühalikult vandumas, et ta enam kunagi ei maga, haha! 😀
Hahahaaaa😀😀😀 Nii hea! Vaene mees, unetundidega on tal selles elus küll sitasti 😀
Peaasi, et naine rahul on ❤️😁
Tuleb meelde, kui ma suhte esimestel nädalatel boyfriendile salli heegeldasin ja selle talle härdalt kinkisin. Tema reageering oli umbes “heh, tänks” ja siis ei järgmine päev me ei näinud ja ta ei suhelnud üldse. Omfg kui ärevas olekus ma olin, kartsin et see oli too much ja ta arvab et ma saikar. Ma ausalt tundsin et iga minut on üleelamine ja kahetsesin seda salli kinkimist kogu südamest.
Hiljem tuli välja et see oligi veits üllatav ja ta ei osanudki kuidagi olla. Veits nagu hakkas kõhe küll tema sõnul 🙂
Aga oleme siiani koos, juba 7 aastat seega huh, napikas!
Miks tal salli pärast kõhe hakkas? 😀 Okei, samas nüüd ma kujutan ette, kuidas sa nagu kriipar talle salli ulatasid, sõnadega, et ah ma seda sulle viimased kaks kuud kudunud… :DD
5 aastat on siis ka järelikult alles “uus suhe”, sest mina pole sellest tundest siiani üle saanud. 😅 Lihtsam on iseennast killida ja materdada mingi teemaga kui et mokaotsast mainida, et kle, mul suts sitt tunne. 😀 ja mu elukaaslane on nagu ülilebooo (võrreldes saikarist eksiga, kelle jaoks oli kõik maailmalõpp) ja never ei ole öelnud, et istu üksi oma tunnetega vms. 😀 Alati on valmis rääkima ja kuulama jne, aga no ikkkkka on see, et krt, kuidas ma ütlen, et mind veitsa häiris üks v teine asi liiga palju. 😀 ja kuigi viimasest sellisest korrast ei ole kaua aega möödas, siis ma legit ikkagi ei mäleta, mis teema see oli, sest ilmselgelt oli see kõige mõttetum asi maailmas, mille üle parada. 😀
welcome to my life 😀
Issand Mallu!! Ma olen täpselt samasugune uues suhtes olles!! Nagu üks ühele kirjeldasid, kuidas mina ka ennast tunnen ja siis on lihtsam üldse mitte minnagi suhtesse, sest mul on üksi kah hea olla 😅 oehhh aga mina ka ei tea, kuidas sellest üle saada …
See on reaalselt nii haige tunne, et umbes tavai, olen valmis pigem üksinda surema ka, kui jumala eest elu sees ennast kellegi avaks 😁 Aga ma ütlen omast kogemusest, et kuigi seda teha oli super rõve, siis tegelikult oli kõige ebameeldivam osa see virelemine, kus tunnen ennast sitasti, aga vot ei ütle ka midagi 😀 Sest kui ma juba välja ütlesin ja ta oli mingi…aa ei ole midagi valesti ju? Siis kohe tundsin automaatselt, et okei VB veidi pigutasin üle ja tegelt…ei olegi midagi? Huvitav lihtsalt, mis hullu ajud panevad 😀
Jaa, aga sa ju tegelt kunagi ei tea, kas see vastus on, et ou ma lihtsalt ehitasin terrassi vms. Mul ikka megalt olnud neid olukordi ka, kus see “ülemõtlev” sisetunne paraku õige on. Seega ma ei usu, et ma sellest kunagi üldse paraneda saan 😀😭
Ma ju selline, et ma usun kõike, mida mulle öeldakse 😀 Ja no uus peika pole põhjust andnud ka arvamaks, et ta valetab 😀
Eelmise suhte lõpus piinlesin veidi üle aasta halbade mõtete küüsis (khm, mis pärast ka pea kõik tõsi olid). Aga siis lugesin ka selle kohta, et meie ajudele meeldibki pigem negatiivseid asju (välja) mõelda.
Nüüd uues suhtes just eelmine nädal suutis mu aju ühest väikesest mõttetust asjast end triggerdada, et ma nädal otsa istusin oma mõtete otsas ja mossitasin. Peika õnneks ei jätnud jonni ja korrutas, et ma välja räägiks. No läks aega ja enda kogumist, aga sai räägitud – jumalast mõttetu teema, aga sekundiga läks enesetunne ka kohe paremaks. Võinuks siis kohe rääkida, aga eiiiii – toidame aju lihtsalt negatiivsusega ja overthinkime 😀