miks see koduõpe nii hardcore olema peab?

ma vastaks su küsimusele selle koduõppe kohta…see on kohutav…minu seitsmene ei oska õieti lugedagi neid kirjatähti sest ta käib esimeses alles ja ei saanud neid selgeks…niiet tema ei õpi midagi kodus üksi olles…aga õppida on meeletult palju…kõik see info, mida õpetaja annaks näiteks eesti keele tunnis, tuleb nüüd lapsel üksi kodus õppida…

Mul on õde matemaaikaõpetaja põhikoolil ja tema tööpäev algab seoses e-õppega kell kaheksa hommikul ja lõpeb kell 11 õhtul, kui ta viimastele õpilastele tagasisidet saadab. Õpetajatele on ikka ka MASSIIVNE koormus peale pandud ja ette antud kõik asjad, mis nad peavad ära jõudma teha.

Ma kooli osas sõna ei oska võtta, pole kooliealist last, küll aga on mul lasteaialaps, kes ka koos minuga kodune. Minu arust just vahva, lasteaiaõpetaja viitsib välja mõelda tegevusi, mida lapsed koos vanematega kodus meisterdada võiksid. Igaühe enda asi siis kas teeb seda sama koos lapsega või mõtlevad midagi muud välja ja saadavad tehtud tööst pildi. Võikski olla igaühe oma asi kas teeb seda või mitte. ? Paljud vanemad ilmselt ei meisterda oma lastega ja vb polegi ideid mida nendega teha, siis ongi hea kui keegi neile mõne idee koos juhisega annab. See minu tagasihoidlik arvamus ?

Minu arust veel jaburam on see, et mu nooremal õel antakse tantsu trennis ka koduseid ülesandeid ja mitte selliseid et tee koreograafia ja filmi klipp, vaid kirjuta referaat, ja seda igas tantsu liigis, mida on neil vist kolm või neli. Et siis veel ekstra kodutööd. Minu õde õpib küll pikad päevad ja veidi kahju teisest.

Kas sul laste teraapiad toimuvad selle karantiini aeg? Mul saab ka laps logopeedilist abi ning karantiini aeg teeme kodus ise harjutusi ja nn õppetegevust selles osas.
Olen aru saanud, et sul ka laps/lapsed käivad ja sAvad abi. Kui iga päev nendega peaksid harjutama ja õpetama, saaksid aru kas ja kui keeruline diatantsõpe on.
Lisaks on koolilaps, kes vajab väga palju juhendamist ja abi, et üldse oma asjadega alustaks ja teeks.
Keeruline on ja ajamahukas, enda “tass” on täitmata ja mitte kui midagi teha polegi, tuleb hakkama saada.
Kui lisada veel kogu kompotti väikelaps ja kodukontor, siis jah… ei jõua ära oodata, millal see karantiini aeg läbi lõpuks saab.
Jõudu kõigile!

Minul kolm last , kellest kaks on algkoolis. Vaadates nende õppemahtu poleks ehk asi nii hullgi , aga kui sul on vaja kõiki aidata ja seletada, siis ajab ikka juhtme kokku küll. Üksikvanemana ei ole kedagi, kes pool koormust kodusest elust enda kanda võtaks ning tänu sellele ärkamegi hommikul kell seitse, hakkame õppima, lõunaks või veidi peale seda on tehtud ning siis kiired kodused toimetused ja tööle.

Mina olen õpetaja ja tead, see ei ole meie isiklik otsus, et tahan anda kodus õppida ja annan ka. Laias laastus on nii nagu sa ütlesid – on õppekava ja seda tuleb täita. Ja ega see õppekava täitmine mingi linnukese kirjasaamise pärast ole, vaid kõik teadmised on aluseks järgnevale ja kui nüüd lünki sisse jääb ja igaüks (iga kool, klass, õpetaja) seda omas tempos kuidagimoodi hiljem järele tegema hakkab, on palju jama ja aastateks ja selleks, et siis koolideüleselt õppetöös ühtlast tempot hoida (mis on ikkagi vajalik nt koolivahetuste puhuks, lõpueksamite ja üleriigiliste tasemetööde tõsiseltvõetavuseks), tuleks sisuliselt kõik õppekavad ümber kirjutada, mis on omakorda mitmeaastane töö. Teine variant on lünkade vältimiseks ja kooli lõpuks kogu materjali omandamiseks leida millegi muu arvelt siis see puudujääv aeg , nt suvevaheaja, aga ma arvan, et kõik eelistavad praegust varianti sellele, et lapsed suvi läbi koolis käima peavad või et kooliaja kestust pikendatakse. selle aasta lõppu kavandatud õppeteemasid ei saa ka lihtsalt läbimata jätta, sest õppetööst kõrvale jäämine, ka muul ajal ja mis iganes põhjusel (sh haigus, paarinädalane välisreis jm) on alati probleemne just n-ö lünkade tõttu – uutest asjadest ei saagi enam aru kui vahelt on jupp puudu, seega ei tähenda see paar nädalat halbu hindeid enam vaid paari nädalat, vaid halvemal juhul aastaid mahajäämust õppetöös. Muidugi ei ole see nii dramaatiline kui kõlada võib ja motiveeritud ning püüdlik õpilane suudab end taas järjele aidata, aga murekoht ongi just need õpilased, kes ka muidu nõrgemad on ja sellisele lapsele võib mõned nädalad vahelt ära jäänud õppesisu tuleviku mõttes üsna kurvalt kätte maksta. Ma saan aru, et sellise pigem “poh yolo” suhtumisega inimesele, kes rohkemalt kui õpilase või lapsevanema seisukohalt haridussüsteemis kokku puutunud ei ole, võibki tunduda, et kogu see õppekavandus ja muu on puhas bürokraatia, aga kahjuks nii suure üleriigiliselt ühtse (ja hariduse puhul ühtset taset tagava) süsteemi toimimine ei saa ilma.
See on siis see põhjus (väga lühidalt ja võib-olla sinu jaoks ikkagi mitteammendavalt), miks õppetöö ikkagi jätkuma peaks. Teine asi on see vanemate hala meedias, kes väidetavalt lastega hommikust õhtuni ainult õpivad. Olen veendunud, et tegelikult on selliseid päev otsa õppijaid kindlasti vähem kui 50% kõigist koolilastest, lihtsalt, nagu ikka, on häälekam see kontingent, kellel on miski häda ja need, kel on kõik hästi, ei pea vajalikuks sellest kuulutada. Tean omast tutvusringkonnast lapsi, kes ärkavad hommikul kella peale, teevad suhteliselt iseseisvalt, võib-olla vahepeal vanematelt paari asja küsides, oma asjad pea täies mahus ära kellaajaliselt n-ö koolipäeva jooksul ja kiidavad takka, et kodus on palju parem kui koolis (nt mu väike sugulane, kes õpib neljandas klassis, sai eelmisel nädalal paaril päeval kõik asjad ligi pooleteise tunniga tehtud). Reeglina on need need lapsed, kes varasest peale ise oma asjade eest vastutama on õpetatud ja koolis ka muidu tragid on, samas on siis see teine ja häälekam kontingent, kes muidugi väga kooliasju teha ei viitsi, halvemal juhul magab poole lõunani ja siis hakkab vaikselt kooliasju “vaatama” (justnimelt vaatama, sest millegi ära tegemiseks või ajaplaneerimiseks enesejuhtimise oskus puudub, samal ajal käib kõrvalt telekas ja on lahti messenger sõpradega suhtlemiseks), pole siis ime, et see vaatamine öö peale venib. Mina aineõpetajana annan lastele enamjaolt ülesandeid, mis maha istudes ja jutti ära tehes 20-30 minutit aega võtavad (koolitund kestab ju teatavasti lausa 45 minutit), sama tunduvad tegevat teised kolleegid ja sarnast mahtu näen ka väikese sugulase puhul (isoleerume ühises majapidamises), aga tean omast käest, et kui ikka mingit asja teha ei viitsi ja ei taha (ning vahel on ka trots, et ei oska, kuigi kui süveneks ja mõtleks, siis oskaks küll…), võib pooletunnisest tööst täitsa märkamatult kolmetunnine saada ja ma millegipärast arvan, et just nii nende päev otsa õppivate lastega juhtunud ongi.
Mulle tundub, et praegu on väga hea aeg õpetada lastele enesejuhtimist – aja planeerimist, ühele asjale keskendumist. On arusaadav, et need aspektid võivad väiksematel lastel või teismelistel (erineval põhjusel) nõrgad olla, kuid varem või hiljem tuleb see enese tööle motiveerimise oskus üles leida nagunii, praegu on saatus lihtsalt mänginud ette olukorra, kus seda tuleks teha pigem varem.
Ja kordan veel, ma tegelikult ei usu, et kõik lapsed hommikust õhtuni ainult koolitööd teevad, sellisel juhul oleks ka otsene tagasiside õpetajatele sellekohane ja õpetajad kohandaksid ülesandeid, praegu tuleb ka täiesti teistsugust tagasisidet õnneks.
Ja tõe huvides lisan, et ka õpetajate töökoormus on omajagu suurenenud ?

Minu vend on kuuendas klassis ning kirjutan seda nii nagu eemalt aru olen saanud. Distantsõpe hoiab mingi rutiini, mis oli enne, kõik tunnid peaksid neil toimuma suures osas tunniplaani alusel. Selliselt toimides peaks ju laps saama õpetaja käest abi küsida täpselt nagu kooliski asi toimub, mitte lapsevanem ei pea õpetama ning näpuga järge ajama. Koolis ju ei käi ka koos emmega. Rutiin jääb sisse, ärkad hommikul tavaliselt. Lisaks hoiab neid tegevuses väsitades ühtlasi ka aju. Kui üldse midagi tegema ei peaks, siis töllerdaksid õues kampades oluliselt rohkem ma usun. Kui muidu oli selline venitamine igasuguste kodutöödega, siis kohe esimesel nädalavahetusel tegid kõik usinalt oma ülesandeid ja grupitöid läbi interneti ning läheb magama palju varem kui tavaliselt kooli ajal. 😀 Üks vanematest oli küll paanika tõstnud, et nii keeruline, mitte midagi ei saa aru, kuidas siis laps aru peab saama. Tegelikult laps sai väga hästi aru, vanem ei saanud ise aru. Klassijuhatajagi neil ütles, et kuuenda klassi laps peaks juba saama aru ülesannete kirjeldustes. Teisest küljest saan ka aru, et väiksemate klasside lastega võib tõesti olla seda jeblamist rohkem ja vajavad abi oluliseeeeelt rohkem ning siin on õpetajate kord arvestada laste nii digi kui ka muude võimekustega.
Mul on kahju lasteaialaste lapsevanematest, kes kodukontoris töötavad ja lapsed päev läbi toas möllavad. Nüüd ei tohi mänguväljakule ka minna, tuleb uusi võimalusi laste väsitamiseks ja välja elamiseks leida. Seda enam kui osad ikka eiravad keelde ja soovitusi mitte mänguväljakuid kasutada ning väikesed ei saa aru, miks nemad siis ei tohi.

Mul lapsed 1ja 6 klass. Ise enamus ajast tööl hommiku kell seitse lähen kodust välja ja õhtu kell seitse jõuan koju.kui teismeline saab veel enam vähem ise hakkama siis esimese klassi oma ei suuda iseseisvalt oma õppimisi teha.ja kuna suuremal peavad tunni tööd olema suht ajaliselt esitatud siis pole ka tal võimalik väiksemaga istuda.ja kui õhtul töölt tuled tahavd lapsed süüa tähelepanu ja ise tahaks puhata selle asemel ,,et veidi rahulikult olla istun ma oma esimese klassi lapsega 9 pool 10nii õhtul ,et tal päevased tunni tööd tehtud saaks.samas õhtused ülesanded jäävad tihti tegemata või poolikuks.see on nii lapsele kui mulle nii väsitav.vahepeal aitab veidi vanaema järje peale saada kui tal puhkepäevad.töö mahud on suured ja võtavad palju aega.see kodu õppe pole midagi nii lebo ja kerge kui enamus väidava.pidevalt on ka probleeme suuremal lapsel erinevad õpetajad tahavad erinevaid programme arvutise aga arvuti pole just kõige uuema,et kõike saaks allalaadida ja nii siis see elu veereb kõik on stressis.võibolla nendel kes saavad kodus tööd teha on veidi lihtsam ?

Tere! Ma käin praegu üheksandas klassis ja see olukord käib tõesti üle jõu. ?Õppida on nii palju, et õpid südaööni ja vahest isegi kauem. Võibolla ei olegi väga palju õppida, aga kui sul on kodus väiksemad õed/vennad on väga raske õppida. Isegi mu vanemad sunnivad mind südaööl magama, siis ma lihtsalt ei saa minna, mul on ju pooled asjad õppimata. Kõige raskem on selle juures kuupäevalisedja kellaajalised tööde esitamised. Ma puhkaks ka, kuid ikkagi üheksas klass. Võibolla ei saaks kümnendas klassis hakkama. Väga kurb.?

Minul 6.klassi laps ja distantsõpe meeldib talle endale rohkem ja esimese nädala põhjal tundub, et ka mulle. Varasemalt tuli laps koolist koolibussiga kella 16 paiku ja pidin aitama tal ka mõningaid aineid õppida. Ühesõnaga nii ühel või teisel juhul alati lõpetas ta õppimise kella 22-23 ajal. Ja õppida oli tõesti palju ja minu meelest ka ülesanded kohati väga rasked ja keerulised. Muidugi on lastel õppida vaja, aga kas just nii süvendatult. Pigem võiks olla õppekavas ka midagi majanduse (loe rahaga ringikäimise) ja perekonnaõpetuse jms. taolist. Ühesõnaga, midagi, millest ka elus päriselt kasu oleks. Ja ma ei taha siinkohal väita, et matast või füüsikast või keemiast pole kasu, on küll.
Ühesõnaga – praegu antakse siiski õppida lastele koju nö ainult kodutööd ja sellega tuleb laps ise toime päeva jooksul, kui mina koju jõuan, on juba kõik tehtud tal. Vahest lihtsalt kontrollin üle. Ilmselt ka õpetajad arvestavad ja panevad siiski lastele jõukohasemaid ülesandeid. Ja midagi ei olegi katki, kui lapsed veidi vähem või kergemalt õpivad. Peaasi, et õpivad.

Mul laps kaks aastat koduõppel ja ei saa aru nende vanemate halast. Koolist saadud kodutööd olid 10x hullemad, koduõpe on täiega lebo. Vahe ongi vist selles, et koolis õpetajad annavad lastele koju teha nii palju ebavajalikku, mida õppekava järgi tegelikult vaja pole, aga koduõppel saad ise määrata. Lõppkokkuvõttes on lapsed sama targad, aga ajasääst on tohutu, närvidest ei räägigi.

Mul kodus 1,3 aastane ja käin ise gümna lõpuklassis, olen klassi algusest peale e-õppes ja ei virise. E-õpe ongi raske, sest kogu materjali peab ise läbi töötama/lugema, selgeks tegema, vajadusel juurde otsima jne. Arvan, et inimesed ise pingutavad üle, mu meelest oleks juba põhikooli alguses vaja kohustuslikku õpioskuste kursust, et inimene oskaks ise õppida, aega planeerida jne. Ega lapsega ses suhtes mul kerge ei ole, jonniperiood on kenasti alanud, ise teen periood käes, potitamine jne. Kui läpaka kätte võtan, tuleb ja segab, lükkab klapi kinni, hakkab klahve näppima ja ühesõnaga kiusab, kui mul läpakas ees on, haha. Aga õpitud ma saan, jõuan koristada, süüa teha, pesu pesta, poes käia, lapsega tegeleda ja õues käia, filmiõhtuid teha. Olen muidu sellega nõus, et tuleb oma tempos teha, kiiruga ja halades ei ole mõtet, sest nii pole sellest mingit tolku.
Jah, tööl ma hetkel ei käi, seda küll, aga ikkagi arvan, et inimesed reageerivad üle ja pigem ei osata oma aega planeerida.

Mul laps õpib 6klassis. Suhteliselt väikses maakohas. Mul on raske mõista seda, kui palju õppida jäetakse neile, kes ei jõua päeva jooksul oma asju tehtud. Võibolla linnas suurtes koolides ongi asi nii hull? Meil näiteks laps ärkab üldjuhul 8-9 paiku. Teeb oma asjad ära maksimum 2 tunni jooksul ja ongi õppimised õpitud. Õpetajad hindavad võibolla jaa nats levomalt seda asja aga kommenteerivad iga hinde järel lapse tööd. Tööde ettenäitamine toimub emaili teel, saadetud lahendatud ülessandest pilt. Mõni õpetaja vist võtab ka lebomalt pannes alles lõunaks ekoolj ülesse õppimised et ole hea tee päeva jooksul ära.
Ei näe probleemi ja asi sujub. ? küll aga ei kujuta ma ette et 9klass lõpetaks see aasta ilma eksamiteta?

Mul on vend koduõppel ja ema on mitmel korral öelnud, et väga palju jääb teha ja ega 9.aastane üksi kodus ise midagi ei tee ka nii, et ema tuleb õhtul töölt ning hakkab terve päeva asju temaga tegema (ükspäev lõpetasid kell 22)..ja osad asjad on veel nii, et kui selleks kindlaks ajaks tehtud ei ole saab antud aine eest 0. Korra aitas õde vennal telefoni teel inglise keelt õppida, sest ema ei oska.. tundub kuidagi läbimõtlemata olema kogu see värk

Mul kodus kaks algklassi plikat, 1.klass ja 3.klass, õpetajad lasevad täiel rinnal samas tempos edasi. Mõni päev on kodutööd vähem, aga siis seeeest on järgmisel päeval topelt. Lisaks oli 3 nda klassi plikal vaja lugeda läbi 200 lk raamat! Kehalises tuleb täita liikumispäevik(!), igas kunsti tunnis tuleb midagi meisterdada, joonistada, pildistada. 1klassi plika peab täna mõtlema välja näidendi eesti keeles, ja kunstis peab siis tegema kuulutuse pluss juurde joonistama veel eraldi ka lavakujunduse(?).
Ühesõnaga õppimist on sitaks ja peale(vabandust väljenduse pärast). Lisaks kahele algklassi lapsele on kodus ka 1,5 aastane kes tahab oma osa. Mõni päev tulebki õpetada nii, et väiksem puusa peal jonnimas. Lisaks nüüd kus nad kodus on tahavad nad koguaeg süüa! Süüa tuleb mul teha nüüd vähemalt 4-5x päevas. Ja siis ka veel jorisetakse, et kõht on tühi?‍♀️
Enamus ajast olen lastega üksi, mees käib tööl, koju tuleb 17-18 ajal. Õppimise lastega lõpetame me kuskil 14-16 ajal. Õppima hakkamiseks kindlat kellaaeg ei ole. Lasen neil hommikul siiski kauem magada. Üldjuhul kella 9 ajal hakkame juba õppima.
Seega lihtne ei ole. Olen lasnud ka tegemata jätta mõned asjad, nt mingis aines oli vaja loodusmuster pildistada ja õpetajale saata, muusikas laulda mingite käemärkidega?‍♀️. Seda viimast ei osanud ma ise ka ?‍♀️

Aamen Mallu.
Minul on 2 klassi laps kes oma 2klassi ongi olnud koduõppel minu enda soovist ja siis on koolis käiv 1 klassi laps + veel 11 kuune.
Koduõppe lapsega on meil õppimine ära jaotatud ja no srress et on nii palju päevaks ette antud. Nüüd esimese klassi omale esimene nädal oli niii palju teha. Mul olid ka silmad punnis ja et miiiiiiiks nagu ?
Kirjutasin õpetajale oma murest ja kopeerisin ka teiste vanemate arvamusi ja kodus olukorda mis leidsin ja siis vastas mulle hoopis õppealajuhataja ?.
Et nemad on teinud ka küsitluse ( mida mina pole saanud ega näinud ) et enamus rahul ja et võiks rohkemgi olla õppimist ( ni ei usu ) .
Et just et kava tuleb täita et keegi suvetööle ei jääks jne.

Nagu whaaaaaaaat ??????
Terve maailm on kriisis , inimesed kaotavad töid ja raha jne jne , aga vat lapsed peavad oma normidest kinni pidima, nagu lapsi ei mõjutaks üldse see kogu olukord .

Mina võtsin kh vastu otsuse, et ma ei hakka ennast ega last hulluks ajama. Teeme nii palju kui jõuame antud olukorras.

Pole õrna aimugi, kui palju aega see võtab ? poiss käib 10ndas klassis ja mina tema õppimisse enam ei sekku. See aeg, kui ta õppima hakkab, lähen mina beebiga õue ? kui tagasi jõuan on õpitud ( nii ma vähemalt arvan?, ekoolis tundub kõik ok olevat)

Suuremal, lõpuklassi, tüdrukul on õppida keskmiselt, saab enamasti kenasti hakkama või teevad üle messengeri koos klassikaaslastega. Ainult sõpru igatseb väga, aga kõik püsivad kenasti omades kodudes.
Pisem, algklassi laps…tema e-kooli vaadates tekib küll ahastus-10 ülesannet, 12… ta on hästi kohusetundlik ja tahab kõik ära teha, aga….vabandage distantsõppega ei ole sellel asjal midagi pistmist- puhas koduõpe.

No kui me selle suhtumisega oleme, et me saame googeldades kõik teada, siis tekib küsimus, et miks üldse lapsed koolis käivad? Ilmselt vist sellepärast, et lapse aju on mega kiires arengus, et tal tekiks oskus teadmisi omandada ning seetõttu, et baasteadmised siiski erinevates valdkondades olemas oleks. Samuti on ilmselt koduõpe ka seetõttu, et oleks lastel tavapärane rutiin, sest varasemalt polnud teada kui kaua selline olukord kestab. Loomulikult on see vanematele ning ka lastele stressirikas ning keeruline, kuid see ongi kriisiaeg ja me kõik püüame tugevad olla. Teisalt kõik oleneb ka suhtlemisest, kui lapsevanemad ei jaksa/jõua/ei saa lapsi õpetada piisavalt, siis on variant rääkida õpetajatega.