Kõigepealt, praegu tundub sada aastat tagasi, jäi haigeks Mari. Mitte hullult, aga lihtsalt mingil määral nohu ja köha. Ma ei tea, kas asi on minu lastes, või lastes üldiselt, aga lastel ei tundu enamik haigusi üldse nii hullud, kui täiskasvanutel. Nohu-köha neid ei häiri, isegi oksetõbi tundub neile selline, ah, lasin korra ketti, mängin edasi. Kuna lasteaeda ka ei olnud, siis ma ei pidanud seda nii suureks asjaks ka, aeg-ajalt tegin auru ja no, mis sa selle nohuga ikka suurt…
Kui me nüüd arvestame, et mu iga sünnitus on samasugune nagu eelmine olnud ja alanud, siis selle teooria järgi ma võiks juba minna, sest ma olen kenasti külmetunud JA ohatis tuli ka. Okei, ohatise…
Kui me nüüd arvestame, et mu iga sünnitus on samasugune nagu eelmine olnud ja alanud, siis selle teooria järgi ma võiks juba minna, sest ma olen kenasti külmetunud JA ohatis tuli ka. Okei, ohatise…
Täna oli ikka hirmus päev. Mari oli nii tulikuum ja õnnetu, et mu süda purunes. Vahepeal ta isegi ei nutnud, vaid lamas, suu alla poole kaardus ja pisarad lihtsalt voolasid. Vaene nööbike! Andsin küll…
Eile õhtul sain isegi enda palaviku lõpuks alla 38, mis terve päeva sel 39-40 piirimail kõikus. Lapse andsin kohe heaga hommikul emale, sest mulle valmistas raskusi isegi WCsse minek. Nii raske oli teki alt…