Kui ma üritan meenutada Mari titepõlve, siis ma ei suuda küll meelde tuletada, millal ta selle va luti suhu sai. Enne sünnitust ma küll tagusin rusikaga rinnale, et MINA küll oma lapsele lutti ei anna, sest MINA olen ju nii hea ema ja loomulikult annan ma talle ise vajaliku koguse lähedust ja tissi, et lutiga poleks mul midagi teha. Aga kui ma vaatan pilte, mis temast 12 päevasena tehti, siis on tal igatahes seal lutt suus nagu miškal. Seega ju…
Ma olen sada korda rääkinud, kuidas ma tahaks Mari lutivabaks saada, aga iga kord on see tundunud kuidagi jube keeruline. Tõesti – ilma lutita hakkas Mari jorisema ja lutti taga otsima ja jaurama. KERGEM…
Mäletan, et kunagi lubasin endale, et üle aastane laps küll lutti imeda ei tohiks. Vahepeal mõtlesin lausa, et kui laps kõnnib, et siis on ka tobe, kui nii suur laps ikka veel lutiga ringi…
Kui ma veel õikal elasin, siis ausalt vaatasin väga viltu sellele, kuidas üle kahe aasta vana naabritüdruk ikka veel usinalt lutti nõudis, ise oskas juba rääkida ja oli nagu päris inimene, aga näed, imes…
Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Esimene soovinädala postitus on siis teie ees ja see peaks kajastama beebiasju, mis mul Marile juba olemas on. Hakkame siis aga…