Eile oli selles suhtes tavaline õhtu, et Lende läks 9 paiku magama ja ärkas kell 00:07 üles. Umbes tunnikese tuias ta siin tähtsa näoga ringi, siis läks Kardo teda magama panema. Ma ju tegelikult tean, et ma peaks ka vähemalt 12 paiku voodisse ronima, aga mina ei tea, kas mu magneesium enam ei mõju mulle, või hoian ma ennast väevõimuga üleval, aga no ma ei saa midagi parata, et ma lõpuks ikka kella kaheni öösel oma online beebipildistamise koolitusi vaatasin.

“Õnneks” ärkas Lents poole kolme paiku korraks üles ja kui ma teda vaatama läksin, sundisin ennast ka voodisse, kuigi ma oleks tahtnud veel üleval olla. Mõistusega sain aru, et teglikult peaks ju nagu magama ka. Kell 8 ärkas Lende jälle nutuga ja palavikuga. Juba kolmandat hommikut on tal palavik, mistõttu ta terve päeva suht maha magab ja siis alles õhtul virgub. Mingi imelik viirus.

Hommikul ei olnud mul enam huvi magama minna ja ajasin kargu alla, et ma saaks jälle rahus ja vaikuses oma videosid edasi vaadata. Unetunde sai siis kuskil viis, aga viimased paar nädalat on see üsna tavaline olnud. See on mind mõtlema pannud, et kas ongi mingi sort inimesi, keda vähene uni ei mõjuta? Mul on olnud perioode, kus ma magan täiega palju (seda küll rasedana :D), aga üldiselt ei ole mulle vahet, kas ma saan magada 10 tundi, 8 tundi või 5 tundi, sest silmad avades olen ma nagunii väsinud, aga kui püsti tõusen, siis olen juba üleval ja und nagu pole.

Igatahes, täna hommikul meenus mulle, et ma lubasin suure suuga 8-10 jaanuar osa võtta smuuti väljakutsest. See tähendab siis seda, et 3 päeva võib juua ainult smuutisid ja süüa ainult värskeid vilju. Ma ei ole kindel, kas ma võin mingi salatikastme ka enda salatile otsa keevitada või mitte, aga eks näis. Igatahes ei saa ma ise ka aru, miks ma selle lubaduse tegin, sest ma lihtsalt ei ole smuutiinimene.

Jah, nad on tervislikud. Jah, nad maitsevad hästi. Aga kui selle ära joon, siis on selline tunne, et eee.. aga kus söök on? Täna panin oma smuutisse väikse paki kookospiima, ühe banaani, värsket ananassi, avokaado ja peotäis spinatit. Imesin selle siis sisse, aga praegu mõtlen, et vahet pole, lähen teen endale ühe korraliku pasteedi-avokaado-tomati võiku, et midagi hamba alla ka saaks. Smuutijäänuse võib Lende ära juua, kui ta üles ärkab, tundub rohkem selline laste lürr, mitte söök :D

Mis te arvate, suren ma smuutiväljakutse ajal nälga? Ja mis värk mul sellega on, et mul vahet pole, et ma normaalselt ei maga? Ainukene naljakas näht selle juures on see, et mu õlad hakkasid valutama :D Vana hea unetuse õlavalu.

Muidu on mul see aasta väga tervislikult läinud. Hehe, nii hea on seda öelda, et “see aasta”, mis siis, et see vaid neli päeva kestnud. Igatahes ei ole ma selle aasta jooksul joonud midagi niru (nagu karastusjoogid ja alkohol), ei ole saia kahe käega näost sisse ajanud ja olen proovinud ennast rohkem liigutada. Päris hulluks ma ka minna ei kavatse, et hakkaksin kahe käega proteiinipulbrit mugima ja muud säärast, aga tasa ja targu pidi inimene päris kaugele jõudma.

Ma 31 jaanuaril tegelikult mõõtsin ennast ka igalt poolt, ma ei jõua ära oodata, et nädal läbi saaks, et näha, kas juba on mingigisugust muutust näha. Või on see ikka liiga vara ja poleks mõtet veel peale esimest nädalat, vaid pigem iga kuu? Ah ma ei tea! Igatahes on mul vaja täna teha üks trenn ja üks salat, siis on #teemekoos2018 esimese nädala väljakutse minu jaoks vastu võetud ja ära tehtud!

Jaga: