Kohe, kui ma olin eelmise postituse ära kirjutanud, sain ma aru, et kui ma inisen siin, et mul pole motivatsiooni, siis olen ma ju ise täpselt samasugune, kes ootab, et keegi TEINE talle seda müstiliselt kuskilt kühvliga tooks. Esiteks tegin endale ühe kanasalati, sest mida perset ma siin ikka nägin nagu mingi paganama Robinson.

Siis olin juba valmis oma Wii Nitendo soojaks kütma ja seal selle My Shape eidega ühe trenni maha vihuma, aga siis meenus mulle, et mulle kirjutati Hopa TV’st (sorri, et ma teile sõnagi ei vastanud, kui te seda nüüd kohe loete, ma homme vastan :D). See on samamoodi täis treeningvideosid ja mingi alla 15€ eest kuus saad endale sellise “kava”, et iga päev on uus trennivideo. Noh, kui sa tahad iga päev trenni teha. Kui ei taha, siis suvalt võid ka endale meelepärase video valida.

Suure hurraaga hakkasin alguses tuharate kava tegema, aga peale kümnendat minti tuli mulle meelde, et seal oli ju kirjas, et enne, kui sa hakkas treenima, tee läbi fit test, mis näitab ala mis tasemel sa oled ja kui sa nüüd paar nädalat treenid ja siis selle uuesti läbi teed, siis peaks nagu nägema oma arengut. No ok ok, loobusin siis hea meelega oma tuharate kavast (jalad olid juba tuimad :D) ja tegin selle pagana fit testi ära. Ma eeldasin, et ala kui kiiresti sa kümme kükki teed, aga tegelikult oli see 20 mintsa väga intiivset treeningut.

Lõpetuseks venitused ja siis, kui ma juba omadega TÄIESTI sült olin, meenus, et plank on ju ka vaja ära teha. Ja veel 5 sekki kauem, kui esimene kord (Ehk siis 45+5). Öäkk. Otsustasin, et enne käin pesus ära, et saaks vahepeal natukene ennast kosutada. No ja peale pesu hakkasin veel koristama, et seda ühte minutit planku oma elust võimalikult kaua eemale hoida. Ja nüüd kirjutan seda postitust, et jumala eest mitte seda planku teha.

*ohkan*

Ok, ma nüüd tegin nii, et ma otsustasin mitte taimerit vaadata, et ennast mitte masendada ja tuli hoopis 1:07. No pole lugu, peaasi, et tehtud sai. Ainult, et nüüd ma pean homme 1:07+5 sekki vastu pidama. Oh tuska, ma juba tunnen, kuidas mu käed-jalad süldistuvad ja tagument valutab.

Aga ega see pekkide maha raputamine kerge töö olema ei pidanudki. Eriti kiivalt hoiavad sellel silma peal mu beebidega kunded, kes mulle komme ja šokolaade tassivad, aga mina panen need kenasti hunnikusse ja seal stuudiotoas nad vedelevad. Ei anna alla. Kuigi üks kukekomm karjub juba nädal aega sulaselges eesti keeles mu nime. Tõesõna. Iga õhtu, kui ta eriti kõvasti kisab, siis ma silitan teda ja ütlen, et hommikuti soovitatakse magusat süüa, et homme panen su pintslisse, aga hommikuti kunagi pole isu ja kukk siis ei karju ka. Aga no kohe kui pimedaks läheb, siis hakkab seal teisel korrusel mölisema, et ou kle, tule üles ja võta mind suhu.

Ma alguses arvasin ka, et see on Kardo, aga ei. Kuradi kukekomm.

Kui ta kaua möliseb, annan Marile, et ta sellega terve elamise täis plätserdaks ja prügikastis lõpetaks.

Kukk, mitte Mari.

Selle kõige valguses ma annan teada, et ma küll keelan endale komme (ükspäev sõin neli tutti frutti kommi küll), aga lihtsalt seetõttu, et ma ei piirdu never ühega. Kergem on mitte üldse võtta ja nii ma teha proovingi. Aga pole mõtet mulle öelda, et kle ära söö enam ÜLDSE magusat ja nisu ja tatart ja kaera ja puuvilju ja pähkleid ja rosinaid ja… Jeerum nagu! Ainuke, mida ma kavatsen mitte süüa/juua, on pätside viisi saia ja cocat kaanida. Muu on ikka ratsionaalsuse piirides lubatud.

Ma pigem mõtlesin, et kui ma homme näiteks trenni teeks, siis ma võiks ju kuke ära süüa küll…

Mmmm….kukkk.

Pilt: www.teeise.com

Jaga: