SÜNNITUS

kas on mõtet palgata eraämmakas?

3. detsember 2018

Nagu ma enne rääkinud olen, siis esimese kahe lapse sünni juures mul eraämmakat ei olnud. Üldse puutusin ma kahe sünnituse ajal ämmaemandaga nii vähe kokku, et isegi parima tahtmise juures ei suudaks ma meenutada nende nägu või nime. Martat ootama jäädes olin kahe vahel, kas võtta sünnitoetaja ehk doula, või eraämmakas. Mõtted käisid lainetena – vahepeal arvasin, et ah, ei ole mul kedagi vaja selleks paariks tunniks, siis jälle mõtlesin, et aga äkki on parem, kui ikka keegi on.

Minu kohtumine paari doulaga andis mulle mõista, et ilmselt see minu jaoks ei ole. SIIN kirjutasin ka sellest ja nüüd seda posti vaadates meenub, et krt, mul jäi mu traditsiooniline “istun ITK sünnitustoas” pilt tegemata. Ups…Igatahes praegu ma ei saaks olla õnnelikum, et mul just eraämmaka võtmise mõte tuli ja et mulle sattus just Merilin Kruminš. Ma ütlen SATTUS, sest ma tegelikult kirjutasin paarile teisele ämmakale, aga neil polnud novembriks aega ja Merilinil oli, nõnda soovitas ITK ise teda mulle. Kui ma googeldasin eraämmakaid, siis tema nimi kuskil väga välja ei karanud, seda enam tahan ma seda postitust siin kirjutada, sest mina soovitan Merilini kahe käega.

Esiteks juba meie esmakohtumine oli tore – ma rääkisin talle oma eelmistest sünnitustest, ma rääkisin, mida ma tahan ja mida ma ei taha. Mul polnud kuigi palju soove, aga ma ise ütlesin, et ma EI taha sellili sünnitada, et tahaks proovida järi ja võib-olla ka epiduraali. Ta oli igati julgustav, andis nõu ja oli minu jaoks olemas kuni lapse sünnini. St ma lisasin ta tuimalt FB’i ja kui mul küsimusi oli, siis kirjutasin talle. Ma ei tea, kas see on tegelt ok asi, mida teha, aga vastu ta mind võttis ja vastuseid ta mulle andis, kui mul küsimusi oli.

Eriti oli mul abi temast viimasel nädalal enne lapse sündi. See oli see hetk, kus ma olin juba masenduses ja kogu aeg mingi sünnitegevus nagu hakkas ja kadus ära ja… Merilin oli alati max positiivne ja kinnitas mulle, et ma rasedaks ei jää. Samas oli tema see, kes ütles mulle lõpuks, et tead, ärme oota 42 nädalani ära, et talle tundub, et ta võiks sündida see 19-25 novembri nädala sees, et valigu ma ise. Naljakas on see, et ma “valisin” siis 22. aga Marta oli ise ka selle sama kuupäeva valinud, sest kohale minnes oli juba 7 cm avatust ja sünnitegevus käis, nagu ma siin rääkisin, seega olime LÕPUKS beebiga ühel lainel.

Mis mulle väga meeldis oligi see, et Merilin kuulas kogu aeg seda, mida mina tahan, aga samas kui vaja oli, siis ütles, mida ma tegema PEAN. No näiteks kui selgus, et avatust on 7 cm, siis ma pakkusin, et ärme siis ikka tee neid veesid lahti, ehk toimub kõik ise ja ta kohe ütles, et jaa vabalt võime veel oodata. Samas kui tund hiljem oli sama seis, siis ütles ta konkreetsemalt, et okei, mis me kummi venitame, teeme ära ja saame ükskord selle lapse 😂 Hiljem selgus, et see oligi ju ainuõige valik. Ja kui ma seal vahepeal epiduraali anusin ta käest, siis ta ei öelnud ei, aga ütles, et ootame pool tunnikest ja vaatame, et see võib jälle sünnitegevust aeglustada (mul ju vahepeal valude vahe läks kahelt mintsalt kuuele, kohe kui puhkasin natsa) ja no poole tunniga oli tegelt beebi olemas ka, jumal tänatud.

Aga kuna ma ise käin ju ka sünnitusi pildistamas, siis ma olen niii palju näinud seda, et küsitakse epikat ja kohe antakse. Ühele naisele lausa mingi 5-6x kui ma ei eksi. Et kui minu ämmakas julgustas olema püsti, liigutama, et võimalikult loomulikult hakkama saada, siis ma olen piisavalt näinud seda, kuidas ämmakas tuimalt paneb “liinitööd”. Ah, võta epikas. Ah, sünnitad v? Heida sellili ja pressi siis välja see laps ja asi ants. Nagu ma aru saan, siis ämmakatel on endal kõige mugavam võtta niimoodi sünnitust vastu?

Näiteks Lende sünni ajal ma juba teadsin, et ma ei taha olla sellili. Ma olin lugenud, et kui sa sünnitad, siis ainukene koht, mis “eest liikuda” saab on sabakont ja kui sa sellili selle peal lamad, siis ainuke variant oligi kehal kuskilt rebeneda, sest sabakont ju liikuma ei saa. Aga sellest teadmisest ei olnud lõpuks kasu, sest need viimased 10 mintsa on mul alati NII valusad ja niiii intensiivsed ja niiiiii….jubedad, et ma lihtsalt täidan käsku ja palun jumalat, et ma ellu jääks. Ja minu teadmised ja mõtted, et oo millist sünnitust ma tahan, need  on kadunud. Peas vasardab ainult, et SAAKS SEE OMETI LÄBI! Ja kui ekspert (ämmakas) ütleb, et ole sellili siis ma olen ka, sest ma pole olekus vaielda. Tuletame nüüd meelde, et esimese sünnituse ajal ma isegi ütlesin ämmakale, et ma ei suuda olla sellili, et nii valus on, aga mul ei LUBATUD isegi käpuli minna, nagu ma teha tahtsin. Öeldigi, et ei, oled nii ja no kui sõnakas ja vastik inimeseloom ma ka ei oleks, see hetk ma vaielda ei suuda.

Üldse minu jaoks sünnitamine on olnud nagu selline abituse maksimaalne tase. Ma ei kontrolli nagu midagi, ma tegelikult väga kardan ja ma lihtsalt tahaks, et see läbi saaks. Ma räägin just sellest lõpust, valutamise ja avanemisega mul väga probleeme ei ole, aga see lõpp… Ma arvan, et doula oleks ma samamoodi välja visanud nagu Kerli ja Kardo, sest ma tahtsin lihtsalt, et seal oleks see üks teadja inimene ja kõik. Ja teate, ma hakkasin alles tänu ühele kommentaarile Merilini imelist tööd veel rohkem hindama.

Palju õnne!
Selle suurepärase ämmaka nimi tuleks suurte tähtedega kirjutada… ma ei tea kuhu. Võib-olla ta ei taha avalikku tähelepanu. Ehk tuleks emalt emale ja suust suhu kiitust levitada nagu rahvaluulet. Sest tema kõhklematu valmisolek ja õige tegutsemine tegi raskes olukorras sünnituse emale ja lapsele turvaliseks.
Üldiselt paljud ämmakad ei ole ikkagi valmis samalaadses situatsioonis järil või püsti sünnitust vastu võtma. Ja üsna tõenäoline on, et lapse vastuvõtmise asemel tuleks stsenaarium selline- ema lauale, laps ei saa välja, vaakum, hapnikupuudus, keiser- neid lugusid on mitte vähe. Ja kõigeks selleks muudkui läheb aega ja aega… Ja ei kujutagi hästi ette, kui oleks sekkunud veel arst….
Eks Sinu lugu on ka lausa nagu ämmaemanduse õppematerjal. Aitäh jagamast!
Pole olemas kinki, millega seda tänutunnet väljendada saaks.

Hakkasin peale seda kommentaari mõtlema ja lugesin ka teiste novembribeebide sünnilugusid. Julgelt enamik, kes olid saanud lahklihalõikeid, vaakumsünnitusi jne ongi vedelenud sellili voodis. Sest… ämmakas ütles, et vot nüüd ronid lauale ja sünnitad. Ma saan nendest emadest aru, sest obv sa teed, nagu sulle öeldakse. Isegi mina, vana vaidleja, teen alati nagu öeldakse, kui ma olen 10cm avanenud ja mingi inimene must väljub. Aga kui mind oleks Marta sünni ajal sellili voodisse pandud, siis ta tõesõna EI OLEKS sealt välja saanud, seda nii nabanööri kui ka ta suuruse pärast. Ja siis olekski olnud lõiked ja vaakumid ja jumal teab, keisergi?

Ehk siis… kui keegi tahab endale ämmakat, kes tõesti teab, mida ta teeb ja on üli suureks abiks nii raseduse lõpus, sünnituse ajal ja ka peale sünnitust, siis Merilin on õige valik. Kui ma veel kunagi lapsi tahaks, siis laseks tal need hea meelega kõik välja saada, aga noh, sellega on nagu ta on. Teie muidugi saage kõik palju lapsi, sest lapsed on ägedad ja kui see sünnikogemus ka hea on, siis seda parem.

Mult on nii palju küsitud, et milline sünnitus kõige valusam oli, aga vot seda ma ei oska öelda, sest valusad on nad ju kõik, ajaliselt ka umbes sama kaua kestnud. Aga kui ma mõtlen just ämmaka abile, siis vaieldamatult oli parim see viimane. Ma sain täpselt sellise sünnituse, nagu ma tahtsin. Loomuliku ja ilma rebenditeta. Saate aru, kõige suurem jurakas ja null marrastust isegi, lihtsalt selle pärast, et mind ei sunnitud mulle ebaloomulikku asendisse ja kõik läks lihtsalt nii, nagu minema pidi. Refleksidega, kui nii võib öelda.

Ma olen lihtsalt nii nii tänulik ja ma tahtsin Merilinile midagi kinkida ka. Aga no mida, eksole? Mingit lapsepilti talle tassida tundub imelik, sest mis ta ikka seda võõrast last hiljem fotolt vahib. Pudelit poleks ka nagu sünnis kinkida. Kommi ei soovitanud keegi viia, et neid viiakse täiega. Lilled närtsivad ära… Noh, mina saatsin siis Go Traveliga Merilini spaasse, et ta saaks ise valida, et kuhu ja millal. See on vähim, mis ma teha saan, arvestades, et tegu on inimesega, kes aitas mu lapse ilmale nii, et mina ühtegi mokka ei kaotanud ja no ühtlasi on ta ainus inimene mu täiskasvanueas, kes mu tagumikku pühkima on pidanud, mistõttu on ta ühte korralikku puhkust väärt küll ja veel 😂

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

19 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kaija 6. detsember 2018 at 21:43

    Mul oli ka teise sünnitusega eraämmakas, aga jõudsin haiglasse siis kui pressid olid juba peal. Ämmakas jooksis sünnitustoa ukse vahelt alles sisse, kui mul oli pea juba välja pressitud.🤣
    Kuna minu lapsel ka oli nabanöör ümber kaela ja õlgade, siis ei ulatunud ta välja ja ämmakas palus mul voodile ronida, aga ma mõtlesin küll, et ei suuda kuskile ronima hakata kui keegi mul jalge vahelt välja ripub ja kükitasin sinna samasse voodi kõrvale. Ja nii ta välja tuli.
    Ämmakas pärast ütles, et kahju et nö. rohkem aega koos ei jõudnud veeta, aga noh mis teha kui poiss otsustas ülikiirelt välja lupsata. Hea, kiire teenistus tal vähemalt.😄

  • Reply Birgit 4. detsember 2018 at 01:58

    Mul tekkis kohe isu sünnitama minna, et äkki olen järgmine kord osavam :D

  • Reply Yutulind 3. detsember 2018 at 22:13

    Sünnituse lõpus olen ise ka kõnevõimetu olnud…mega abitu tunne! Mingi asi kohutavalt häirib, aga ei suuda öelda. Mingi amööbiaju on töös ja ajukoor välja lülitatud koos kõnekeskusega…sürr tunne. Kas sul sünnitusel playlist oli ja muss?

    • Reply Mallukas 4. detsember 2018 at 00:04

      Veits kuulasin mussi jaa, aaga lõpuks oli juba suvaa

  • Reply Triin 3. detsember 2018 at 21:49

    Olen olnud mõlema lapsega Merilini juures jälgimisel ning mõlemad korrad on ta minuga ka sünnitusele kaasa tulnud. Ainult kiidusõnad – äärmiselt professionaalne ning isikliku lähenemisega. Seisab kindlalt oma sünnitaja eest :) mõlema sünnituse puhul on olnud hetk, kus arstid soovitavad pigem keisrit, kuid oma kogemuste ja teadmistega on ta mind sellest mõlemal korral päästnud. Viimane sünnitus oli kohati keeruline aga lõpuks jalutasin sünnitustoast omal jalal perepalatisse, sest lõpp hea – kõik hea! Soovitan teda alati kõigile, kui kuskil ämmakate valmimine teemaks tuleb :)

  • Reply Evy 3. detsember 2018 at 21:01

    Esimese lapsega Pelgus sttus mulle vanem nasterahvas. No kuna neil oli vahetus lõppemas ja ma ei olnud vist väga koostöö tujus ka ning tema juhendamine oli puudulik ( ala kui kohe ei kuula ma ma tles siis öäheb sul 3h asemel 30 min. Oleks siis öelnud et 3min arvestades et ma olin juba seal 14h olnud siis 30 min tundus hull neid valusid kannatada)ja mitte motiveeriv siis selle eest oksandasin ma ta kogemata täis. No ei tõstnud tal see ka tuju 😁 mingi hetk tuli noorem naisterahvas sisse ka kõik hakkas kuidagi sujuma ja laps oligi käes.

    Teine laps ITKs oli 2k enneaegne ja seega oli terve aeg mu kõrval ämmakas(8h) ilma et oleks tellinud eraämmaka.

  • Reply M 3. detsember 2018 at 19:47

    Ma pole mitte kunagi sünnitanud, aga pärast seda, kui vaatasin dokfilmi sünnitamisest ja seal naine sünnitas püstiasendis ja räägiti ka, et see kõige õigem asend, pole ma aru saanud miks sunnitakse pikali sünnitama. Kõige normaalsem ongi ju püsti sünnitada, gravitatsioon teeb juba oma töö + inimese anatoomiline ehitus ka soodustab seda. Vaevalt kartulivagude vahele pikali visati…. Seda enam au ja kiitus su ämmakale, et ta nii haritud on!

  • Reply A 3. detsember 2018 at 17:32

    Mina sûnnitasin oma kaks last järil, kûll teises haiglas. Esimesel korral pakkus seda ämmakas ise, teinekord teise ämmakaga proovisime kõigepealt käpuli, aga siis kûsisin järi ja sain. Selili oleksin vist surnud sinna.

  • Reply Emme 3. detsember 2018 at 15:28

    Minu parimad sünnitused on olnud need, kus on olnud kohal arst või ämmakas, kes oskab vahepeal nalja ka visata, on kuidagi inimlikum olla ja tagantjärele mälestus valust kaob pisikeseks ja suuremalt jääb meelde positiivne õhkkond ja rõõm uue beebi üle.
    Kõige rohkem vihkan samuti neid “puhke-kui-lilleõis/tunneta oma ürgnaise väge” tüüpi ämmakaid, olen ka sellisega kokku puutunud, õnneks vaid raseduse ajal. Või kui sünnituse ajal soiguva häälega korrutatakse – ära karda valu, las laps tuleb! No mida perset ma kardan, ma ei karda midagi, ma lihtsalt valutan! Ka ei arva ma hästi ämmakast, kes ilma mingi minupoolse soovita (olin hoopis selle vastu) topib mulle mingeid valuvaigisteid, ise öeldes, aga ma arvasin, et sa tahad!? No kurat, küsi kõigepealt. Sain ilma mingi küsimiseta valuvaigistava küünla tagumikku, mille ma õnneks kohe presside alates kärmesti väljutasin, loodan, et see väga mõjuda ei jõudnud. Aga veel üritas ta mulle pressimise naerugaasi näkku toppida. See toimus kusjuures erahaiglas, kus pidi olema täiega personaalne lähenemine. Olen alati tahtnud vaid loomulikku sünnitust, ilma ühegi valuvaigistita.
    Aga nendele, kes sünnituse lõppfaasis on omadega läbi ja keda pikali surutakse, soovitan ma küliliasendit. On samuti ämmakale mugav last vastu võtta, aga selles asendis on sünnitusteed paremini avatud, mina igatahes pääsesin vaatamata lapse suurele peale niimoodi rebenditest. Küsisingi sünnituse ajal, mis asend oleks parim, kuna Ridnõi oli mind lapse peaümbermõõduga ära hirmutanud, soovitati külili minna.
    Aga mind väga huvitaks, kes on need doulad, kellega sa kokku puutusid. :D Mul on üks tuttav, kes võis olla vist üks nendest.

  • Reply Mari 3. detsember 2018 at 14:52

    Ma ei tea kas on seda ilus kirjutada kuid Merilin oli minu ämmakas (see riigi poolne) kuid mina kohtusin temaga üksikud korrad, sest alati oli tal “muud kohustused” minu vastuvõtu ajal ja nii ma tihti istusin ta ukse taga (kusjuures ka vale ukse taga, sest kabinetid vahetusid mingil imelikul põhjusel) kuniks keegi teine ämmakas mind vastu võttis ja sedagi tehti kiirelt, et mul jäi tunne, et tüütan neid. Ja siis lõpuks tuli välja, et Merilinile ei sobivat hommikused ajad, sest sel ajal viivat ta oma “tibusid” lasteaeda (nii informeeris mind registratuuri tädi. Ei, ma ei ole lastevihkaja kuid kui jääd ukse taha juba mitmendat korda siis inimene võiks oma graafiku koostada nii, et ta saab lubatud ajal lubatus kohas olla). Dekreedilehe koostamisega oli ka jama. Kokkuvõtvalt mul oli ämmakas aga samas ei olnud ka. Kipun arvama, et kui oleksin ta eraämmakana võtnud ja raha maksnud, küll siis oleks vastuvõtu ajad ka klappinud. Niigi esimese rasedusega oli mul kehv ämmakas ja nii soovisin, et saan teise raseduse ajal normaalse ämmaka – jah, võibolla saingi kuid kahjuks meie kohtumised oli üksikud, et ei saanudki seda head tunnet tekkida. Selline oli minu kogemus temaga :(

    • Reply Gauchy 4. detsember 2018 at 12:22

      Hmm.. olen täiesti kindel, et jätsin eile enda kommentaari siia alla.. aga ma ei leia seda.

  • Reply M 3. detsember 2018 at 13:32

    Merilinil on endal päris väikene laps, eks ta tänu sellele ka oskab paremini. :)
    Ma käisin oma teise rasedusega tema juures, kui ta siis koju jäi ja ma järgmise ämmaka juurde suundusin.

  • Reply Maarja 3. detsember 2018 at 13:05

    Minu beebi võttis vastu Annely Karema,ka supper.Lubas mul ise asendi valida ja ei sekkunud enne kui vaja beebi kinni püüda :).Sain ideaalse sünnituse,haiglasse tulekust kaks tundi.Esimese sünnitusega ei anna võrreldagi :).

  • Reply P. 3. detsember 2018 at 12:49

    Ma oma 2 kutti külili sünnitanud, see nagu parim asend, seliti pole suutnud ka olla ja õnneks ei sunnitud ka. Esimesega mäletan, et tulin duši alt ja pressid olid peal kohe ja ise tahtsin jubedalt matil olla ja voodile toetuda, aga kupatati ikka voodisse, aga õnneks külili oli hea olla (kui seda olukorda heaks vôi mugavaks võib nimetada), aga no rebendeid sain ikka mõlemiga, esimesega lõigati ka. Kes teab, mis kolmandaga teeks.
    Mul on kusjuures juhtunud, et mõlemad lapsed on sama ämmakas sünnitused vastu võtnud (Rakveres), teisega naersin pärast, et laps ootas kuni selle ämmaka vahetus hakkas ja siis hakkas sünnitegevus pihta alles. Ülitore ämmakas oli mul ka. Enne olin haiglas juba 24h olnud. 😀 kolmandaga loodaks ka, et sama ämmakas satub.

  • Reply Marit 3. detsember 2018 at 12:41

    Nii armas üllatus!😍

  • Reply Päike 3. detsember 2018 at 12:38

    Kindlasti suurepärane kingitus ämmakale! Head puhkust talle!

  • Reply Tups 3. detsember 2018 at 12:18

    Spakinkekaart on ülihea idee. Ma oleks küll rõõmus selle üle :D

  • Reply aka 3. detsember 2018 at 12:15

    Kui ma teise lapse sûnnitamisel ûtlesin ãra, et nu nui-neljaks aga selili ma ei tee seda 😅 siis see vanamutt kes sûnnitust vastu vôttis, kâhvas mulle, et ise tead aiis kui midagi untsu lâheb, tema sis ei aita 🤔😂
    Õnneks láks okilt kôik ja ta ei pidanud kâed puusas pealt vaatama kuidas me lapsega piinle ja otsad anname 😅

    • Reply Brit 3. detsember 2018 at 12:43

      Issand jumal..:( mina sünnitasin ka järil kuhu eraämmakas mu kiiruga suunas sest pikali ma olla ei suutnud.. ei taha môeldagi mis oleks olnud olnud kui abiks oleks olnud keegi paindumatu.. tänud siiri ennikale ja kui lapsi peaks veel mulle antama siis ämmaemanda valin kindlasti taas ette, sellel viimasel hetkel teeb tõesti paraku nii nagu öeldakse..