Märtsikuu viimasel päeval kirjutas mulle koostöösooviga psühhoterapeut Grete Kald. Et ma ise olin alates oma sügisesest lahkuminekust põhimõtteliselt ainult teraapias käinudki, siis tundsin tol hetkel, et minul võib-olla pole seda nii hädasti vaja. Küll aga ühel mu sõbrannal. Õigupoolest oleme sõbrannadega kõik vahelduva eduga parajad mental keissid 😀 Aga see selleks.
Igal juhul käisin Gretele välja idee, et minu asemel läheb tema juurde teraapiasse sõbranna, kes siis hiljem jagab siin oma kogemust. Olgu öeldud, et too sõbranna polnud varem kunagi ühegi vaimse tervise arsti, nõustaja ega kellegi juures käinud, nii et eriti huvitav. Näha ja kuulda, mis muljed tal tekivad. Ja muljed on järgnevad:
“Kui Mallu mulle teraapia mõtte välja pakkus, olin kohe nõus. Ma olin teraapiasse või psühholoogi juurde minemise mõtet juba hea paar aastat kindlasti peas veeretanud. Oli mingeid kohti, kus tundsin, et omal jõul jäängi tupikusse. Et justkui oskan analüüsida ja kohati muud ei teegi, aga päris kindla selguseni nagu ei jõua.
Üldiselt olen arvamusel, et nii nagu tuleb vahetevahel käia arsti juures tervisenäitajaid kontrollimas, peaks suhtuma ka vaimsesse tervisesse. Ma usun, et mina olin tegelikult päris hiljaks jäänud. On mingid mõttemustrid ja tunded, mis on minus tugevasti settida jõudnud. Ühe teraapiasessiooniga selliseid asju täiesti ära kindlasti ei lahenda, seda ma ei lootnudki. Mõtlesin, et kui saan selle ühe korraga MIDAGIGI – kasvõi ühe uue mõtte või ahhaa-momendi -, loen selle ettevõtmise kordaläinuks.
Juba mõnda aega enne teraapiasse minekut pidasin plaani, et kust kohast ma seal rääkima hakkan, et mis mulle täpselt raskust valmistab. Nagu oleks hästi palju asju, aga samas päriselt valesti pole ju miski. Samas ikkagi mingid pidevad tunded, mille kohta temaatilistelt internetilehekülgedelt võiks endale üsna ähvardava diagnoosi kokku järeldada…
Mul on hea meel, et teraapiasse minemise otsus põhimõtteliselt minu eest tehti. Ma olen ju varem ka endale mingeid aegu pannud ja siis neid vahetult enne tühistanud, sest “kellelgi teisel on seda rohkem vaja”. Lisaks hirm end võõrale inimesele avada.
Poolteist tundi vestlemist Gretega möödus nii, et ajataju täiesti kadus. Tundsin, et ma ei ole vist ikkagi peast napakas ja asjad, mis mulle muret valmistavad, vist ikkagi on päris asjad. Mitte ekstreemne emotsionaalne saamatus ja suutmatus. Tegelikult juba selle pooleteise tunni jooksul sain oma Selle mõtte kätte, millest oleks piisanud, et oleksin teraapiaga rahule jäänud. Nagu ma lootsin, siis tegelikult olingi enda mõtetega jõudnud üsna ligilähedale sellele, mida mul oli teadvustada. Grete, professionaalina, suutis selle täpselt nii konkreetselt sõnastada, nagu ma ise ei olnud osanud. Sellest sündis kogu mu peas pesitsenud virr-varri hästi suur selguse tunne.
Aga vestlusele järgnes veel holistiline rännak. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et suhtusin sellesse veidikese skepsisega. Ega ma palju ei uurinud ka, aga põhimõtteliselt arvasin, et kui ma ikkagi täie teadvuse juures olen selle käigus, ju ma siis ikka oma emotsioone ja kogu seda asja kontrollin. Olin kuulnud küll mingeid lugusid sellest, kuidas keegi on sellel rännakul omadega kuskil lilleaasal ja vestleb pisikese endaga ja noh. Okei. Vaatame.
Võti on ilmselt enese täiesti vabaks laskmises. Lamad küll võõra inimese ees diivanil ja ennast põhimõtteliselt juba emotsionaalselt alasti rääkinud. Aga ehk tänu sellele ei tundugi natuke veel kontrolli käest lasta üldse eriti suur asi. Nii tegingi. Hingasin, nagu juhendati, ja läksin täiesti sellesse asjasse sisse. Kuigi olin ennist arvanud, et enam-vähem aiman, mis tundeid terapeut “jahib”, siis tegelikult tuli kõik sellel rännakul mulle üllatusena. Ma tundsin kõiki emotsioone nii kristallselgelt nagu oleksin olnud just neis kohtades, kuhu mind juhatati. Või kuhu ise end juhtisin, enam täpselt ei mäletagi. Aga need sõnad, mida selle käigus ütlesin ja mis tunne mul teekonna lõpus oli… Pole sõnu. Lihtsalt ei ole sõnu. Hästi kerge ja vaba ja helge. Kuidagi hästi suur rahu ja teadmine, et ma ei ole ennast üldse nii kaotanud kui arvasin. Ja seda juba esimese teraapiaseansiga terves mu elus.
Ahjaa, enne Gretega kohtumist pelgasin ka seda, et äkki valan end seal täiesti tühjaks, aga terapeudiga puudub inimlik klapp. Et äkki on mu vastas klaasistunud pilguga inimene, kes ei saa aru, millest ma räägin. Keegi, kes absoluutselt ei samastu. Ilmselt selle sama hirmu tõttu polnud ma varem vaimse tervise osas toetust otsinud, kuna kartsin, et esimene kogemus on negatiivne ja siis ei tõsta ma ilmaski enam jalga üle ühegi terapeudi ukseläve. Aga see hirm haihtus umbes esimese viie teraapiaminutiga. Kuigi ma ei ole väga ekstravertne inimene, siis oli mul hästi lihtne end seal avada. Õhkkond oli väga toetav ja vaba. Ma lähen Grete juurde kindlasti tagasi ja seekord ootan juba põnevusega, millised ahhaa-momendid mind järgnevatel visiitidel ees ootavad. Aitäh selle kogemuse eest!”
Novot. Sellised muljed. Kusjuures nüüdseks olen ka ise seal samas teraapias ikkagi ära käinud. Sest tuleb välja, et mu elu on üks paras seapesa ja vajan selgust. Ta pakub lisaks holistilisele teraapiale muide ka lahutuse coachingut. See on küll nagu sünnid ja surmad, et vist elu paratamatu osa väga paljudel paaridele. Aga no kõik see koroonaaeg ei ole juba iseenesest lihtne olnud. Vaimse pinge level on kohati täiesti läbi lae. Nii et kes on hea ja asjatundliku ja – mitte vähem oluline – inimesena meeldiva terapeudi otsingutel, siis me mõlemad sõbrannaga tõesti väga kiidame Gretet! Kirjutan enda kogemusest ka mingi hetk pikemalt.
Grete ise ütleb enda kohta nii:
“Olen aidanud paljusid naisi ja mehi nende lahkumineku perioodil saavutada sihikindlus, tasakaal, sisemine rahu, planeerida uus elu ja omandada oskus keerulises suhtluses ekspartneriga suhelda.
Aitan Sul leida loogilisi, emotsionaalseid, strateegilisi lahendusi lahkumineku perioodil, kus minu lahkumineku kogemus ja professionaalne coachingu ja psühhoterapeudi teadmised aitavad Sul saavutada emotsionaalne tasakaal, toime tulla hirmudega lahkumineku ajal ja peale seda.”
Lähemalt saad lahutuse coachingust ja holistilisest teraapiast SIIT.
Kas teie olete seda meelt, et terapeudi juurde tasub minna viimases hädas või peaks vaimse tervisega pigem ennetavalt tegelema?
*Postitus on sündinud koostöös psühhoterapeut Grete Kald’iga
9 kommentaari
Kahjuks on Eestis tõesti nii, et ennast psühhoterapeudiks saab nimetada igaüks. Antud postituses reklaamitaval inimesel paistab puuduvat vastav kutselitsents ja psühholoogiaharidus. Mõned teraapiakoolitused psühholoogiaharidust üksi ei anna, kui inimesel puuduvad alusteadmised psüühika toimimisest. Näiteks ei tahaks sa tõenäoliselt minna hambaarsti juurde, kes on läbinud vaid paar koolitust, kuid kellel pole meditsiiniteadmisi. Kutselitsents ja psühholooguaharidus annavad muuhulgas väga olulise oskuse ära tunda, millal teraapiast ei piisa ning millal on inimesel tõsisemad probleemid, mis võivad vajada ka nt viivitamatut sekkumist. Ka antud postituses reklaamib inimene end depressiooni, ärevuse, traumade ja isegi nartsissistlike suhete ravijana. Need on aga kõik väga tõsised kliinilised probleemid, mis vajaksid kindlasti arsti või kliinilise psühholoogi abi. Ja holistiline rännak ei ole tõenduspõhine meetod.
Ma ei taha tegelikult kuri olla, kuigi see nii võib paista. Aga mul on endal väga õnnetu kogemus noorusajast, kus minu perearst (ka spetsialistid ei tee kahjuks alati vahet, kui end nii reklaamitakse!!) soovitas mul pöörduda taolise terapeudi poole, kelle oskamatu, kuid kahtlemata heast südamest tulnud “ravi” tõttu oleksin ma äärepealt kaotanud elu. Alaealisena ei osanud ma kahjuks ka ise targem olla. Sellest siis siinne hoiatus. Ma ei väida, et Mallukas ja tema sõbranna ei võiks sellise abistaja juures käia, kui see neile meeldib, kuid psühhoterapeudi nimetus on eksitav ja võib olla ka ohtlik. Tõsisemate probleemide puhul tuleb abi otsida päris spetsialistide juurest.
Tere
Aitäh Lilyle, et pöörasid tähelepanu oma nimetatud teemale. Psühhiaater, psühholoog ja terapeut omavad erinevaid rolle, oskuseid. Teemad, millega nende poole pöördutakse, erinevad samuti.
Psühhiaater on raviarst, kes tegeleb haigustega. Psühholoog ja psühhoterapeut aitavad toime tulla igapäevaste probleemidega.
Mina olen omandanud terapeudi kutse ja läbinud mitmed koolitused, et psühhoterapeudina tegutseda.
Minu koduleht on uuendamisel ning üsna pea avame uuendatud ja täiendatud versiooni, kus on välja toodud minu kvalifikatsioonid.
Olen juba alates 2016. aastast aidanud inimestel taastuda vägivaldsetest ja nartsissitlikest suhetest, ärevusest, depressioonist, sõltuvustest ja traumadest. Nimekiri teemadest, milles terapeut saab aidata, on pikk.
Keegi ei pea tundma, et ta on oma mures üksi. Vahel on vaja inimest, kes aitab mõtted ja mured korrastada ning elu saab parema kvaliteedi!
Head soovides,
Grete Kald
Ka kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut (tihti ühes isikus) tegelevad sarnaselt psühhiaatrile psüühikahäirete hindamise ja raviga, mitte pelgalt “igapäevaste probleemidega”.
Holistiline terapeut ei ole psühhoterapeut.
Psühhoterapeudiks võib enda nimetada inimene, kes on õppinud psühhoteraapiate väljaõppes, nt pereteraapia, KKT või EPTA-s välja toodud suundadel: https://xn--pshhoteraapia-xob.ee/liikmed/
Enda psühhoterapeudiks nimetamine ilma väljaõppeta solvab arvatavsti kõiki neid, kes on seda teinud, sest psühhoteraapiate õpe on väga mahukas (ajaliselt, rahaliselt ja enda vaimse panutamise osas). Psühhiaater, psühholoog ja psühhoterapeut tegelevad lisaks “igapäevastele probleemidele” siiski enamasti palju komplekssemate teemadega: traumad, sõltuvused, isiksusehäired, konfliktid jm.
Antud juhul on tegu kutsetunnistuseta holistilise terapeudiga.
Järjekordne “psühhoterapeut”, kelle kodulehel on rubriigi “Minust” all hariduse ja diplomite asemel mingi nunnu lendlev tsitaat. Vabandust, aga see ei ole psühhoteraapia, kui seda teeb arstiks (st psühhiaatriks) või psühholoogiks mitte õppinud inimene. Kahju, et sa sellist pseudoteaduslikku “teraapiat” toetad ja propageerid, sest see võib palju halba teha inimestele, kes on tõesti hädas ning vajavad laiapõhjalise haridusega ja teaduslikult tõestatud tehnikaid kasutavate ekspertide abi 🙁
Vaata – inimesed on väga erinevad. Ma saan aru, et on olukordi ja diagnoose, mille puhul sa peadki pöörduma konkreetselt psühholoogi juurde (ala kui on vaja ravimeid välja kirjutada jne), aga peale seda, kui mu sõbranna seal ära käis ja taevani kiitis, käisin mina ka. Ja ausalt mul suva, mis haridus või diplomid tal on, mina isiklikult tundsin, et ma sain väga paljudest enda käitumismustritest täna temale abi ja tõesti hakkas parem ja kergem. Seega – igale oma 🙂
Noh, aga ärgem nimetagem seda siis psühhoteraapiaks, sest seda see ei ole, vaid millekski muuks (nõustamiseks või mida iganes). Inimesed on erinevad tõesti, aga imelik oleks arvata, et selliste vastava hariduseta “spetsialistide” juurde satuvad vaid need, kes juhtumisi ei vaja tõeliste väljaõppinud spetsialistide abi.
Psühhoteraapiat saavad teha vaid selleks välja õppinud psühholoogid ja psühhiaatrid (kusjuures viimased on üldse arsti, mitte psühholoogi haridusega).
Ma isegi ei taha otseselt maha teha selliseid “vaimseid juhte” vms, sest muidugi võib see aidata inimest, kes sellesse usub, nagu saab aidata end teatud piirini ka ise nt mediteerimise/joogaga jne. AGA nimetame asju ikka õigete nimedega. Joogaõpetajat või meditatsioonijuhti miskipärast keegi psühhoterapeudiks ei nimeta, kuigi ka nemad võivad aidata inimesel saada vastuseid igasugu eneseotsingu küsimustele jne. Huvitav, miks küll?
Ehk siis pliis võta oma jutust vähemalt välja sõna “psühhoterapeut”.
Ma olin käinud mitmetel erinevatel õpitubadel, meditatsioonidel, tervendaja juures – neist kõigist olen ka mingil viisil abi saanud, aga konkreetselt terapeudi juurde mõtlesin ka minna. Lõpuks pärast sügist vaimse tervise krahhi võtsin kätte ja panin ratta veerema. Enne seda 10 a surusin alla vajadust minna terapeudi juurde. Jaanuaris suri mu isa ja ega nüüd polegi pääsu, on vaja käia, et suuta eksisteerida ja kuidagi manööverdada selles maailmas.
Abi olen saanud nüüd Kriisiabist ja planeerin end õnnestumise korral ka kunstiteraapiaga siduda.
Tere Helina,
Ma mõistan Sind väga hästi, kuna olen kunagi ise samas olukorras olnud. Eitasin paljusid asju, aga kui asjad läksid väga ebamugavaks elus, siis ei suutnud oma valu enam enda teada hoida. Teraapia aitas mul jõuda sinna, kuhu ma soovisin jõuda. Algselt tundus see loomulikult liiga suur samm ja võimatu isegi. Tuleb lihtsalt see samm teha ja lubada ennast aidata. Mure pole häbiasi. Tervendasin ennast ja nüüd tervendan teisi. Kui tunned, et soovid oma muret jagada, olen Su jaoks olemas.
Grete Kald