0
JUMALAITA

ei oska enam midagi teha

27. veebruar 2022

Ma ei saa aru, kas ma olen ainuke, kes ei oska lihtsalt kuidagi käituda, olla või midagi teha. Eile koristasin lihtsalt päev läbi kodu ja mõlgutasin vaikselt mõtteid, ei kui ma peaksin KOHE lahkuma, siis mida ma kaasa võtaks? Sain aru, et 90% mu asjadest on jumala tarbetud, st mul ei ole neid eluks tarvis. Sest kui ma peaks juba pakkima hakkama, siis ilmselt võtaksin sooje riideid lastele ja endale, mingisuguseid basic ravimeid ja ilmselt selle ainsa fotoalbumi, mis mul on. Ilmselt oleks mõttekas kaasa võtta ka arvuti, kaamera, kõvakettad ja mingid hügieenivahendid. Ülejäänu on lihtsalt mingi tilu-lilu, mis mul siin on.

Nii paljud ütlevad, et mida sa loed ja jälgid neid uudiseid iga sekund, et mis see muretsemine ikka aitab. Noh, mina näiteks eile vaatasin tiktokist ühe naise videosid, kes rääkis, et kuna nad kohe Kiievist põgeneda ei taibanud, siis selleks hetkeks, kui nad seda teha tahtsid, avastasid nad, et bensukates on kilomeetrite pikkused järjekorrad. Ummikud nii suured, sest paljudel sai juba seal kütus otsa, ja lootus piiri lähedale jõuda juba nii väike, et pidasid targemaks kohapeale jääda. Kuna tal on ka väike laps, siis läksid nad poodi endale vähemalt varusid ostma, aga letid olid ka pea tühjad. Õnneks midagi nad sealt ikka said.

Minu point on selles, et BBC ajakirjanikud tegid 23. veebruaril inimestega tänaval intekaid, kus kõik ütlesid ühest suust, et nad ei karda, sest seda sõda ei tule nagunii, Venemaa ainult ähvardab ja nad ei kavatse kuskile minna. 24h hiljem oli linn nendest inimestest tühi, kes vähegi kuskile liikuma said. Kes ei saanud, on oma kodudes kinni. Veel hullem – osad ka metroojaamades ja pommivarjendites, kust hakkab varsti otsa saama vesi ja söök. Seal sünnivad isegi beebid. Aga ega kodudes ka parem pole, sest Vasylkivis plahvatas mingi…õlijaam (sry, ma ei tea, mis on oil depot eesti keeles) ja nüüd see eritab toksilisi aineid läbi õhu, nii et inimestel soovitatakse tungivalt enda aknad võimalikult kinni panna ja teipida.

Kõige haigem on see, et ma ju tean ajalootundidest, et Eesti on enne sõjas olnud. Aga ma poleks mitte kunagi uskunud ega arvanud, et meil minu eluea jooksul veel sellist ohtu isegi tulla võiks. 0% uskusin, et selline asi juhtuda saaks. Ja nüüd mõtlen, et miks ma ei või olla üks nendest, kes elab kuskil metsatukas enda kaevuga, kanakarja ja kartulimaa ja marjapõõsaste ja ahjukesega. Siis tunneksin end võibolla paar protsenti turvalisemalt, kui ma seda praegu teen.

Ausalt sry, et mu blogi pole viimased päevad muud, kui mingi paanikas hala. Ma tean, et “ei peaks muretsema enne, kui millegi üle muretseda on”, sest see on eluaeg mu moto olnud. Aga praegu ma üritan lihtsal mitte super paanikasse minna ja teen vähemalt midagigi, et endale tsutt südamerahu anda. No näiteks panen auto paagi täis ja pagassi mingi väikse kotikese basic asjadega. Selles suhtes, et kütust võiks autos nagunii olla ja see üks kott seal ka mingit olulist ruumi ei võta, et saaks nüüd asjatuks vaevaks lugeda.

Ma ausalt üritan mitte mingi loll paanikakülvaja olla, aga ma olen juba selliseks loodud ja tahan oma hirmu mingil põhjusel teiega jagada. Sest nagu öeldud, ma ei oska midagi ette võtta või teha. Mida ma teen? Lapsed tahavad spasse minna – tundub kuidagi…kohatu? Mõtle, kui “midagi juhtub” kui me näiteks kuskil Saaremaal oleme. Ma ei elaks seda vist üle. Tahaks lihtsalt kodus ennast kuskile maa alla kaevata ja selle augu sööki ja vett täis toppida ja oma lapsi kaisutada, kuni see õuduste olukord mööda läheb. Ja see mõte, et me peaksime märtsis sõbrannaga Amsterdami minema – reaaalselt mitte miski pole mulle elus nii õudne tundunud.

Ma tahaks ennast kuidagi millegagi distractida, aga ma tõesti ei oska. Mingitest lambiasjadest blogida tundub lamp. Suva storysid teha tundub ka lamp. Lükkasin praegu kõik koostööd ka nädalakese võrra edasi. Päris tegemata muidugi ka teha ei saa, loodan lihtsalt, et firmad mõistavad ja tulevad vastu. Ja kui ei tule, siis noh…jääb see sissetulek saamata ja tuleb muud moodi miskit välja mõelda.

Igatahes ma loodan, et kõigil teil on vähem parakaid kui mul ja veedate perega mõnusalt koos nädalavahetust. Arvestades, mis maailmas toimub, on see ilmselt vähim, mille üle saame südamest rõõmustada.

Rääkige parem, mis ise uuel nädalal teha plaanite. Räägime lihtsalt ükskõik millest, pliiis 🙁

Loe ka neid postitusi!

74 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Karita 28. veebruar 2022 at 23:12

    Soovin sulle koos oma vahvate lastega kuhugi loodusesse minna, kas mingile rmk rajale, mere äärde vms. Tee oma lastest seal vahvaid pilte ja hinga juba natuke kevade lõhna endasse. See, et sul on sellised mõtted ja sa neist kirjutad, on täiesti ok aga meil ei ole sõda ja rahulik meel ja näit rahaline vms abi ukrainlastest aitab sind ja neid enim.

  • Avatar
    Vasta Liisukas 28. veebruar 2022 at 13:39

    Ma puhkasin eelmisel nädalal kolmapäevast pühapäevani. Olin uudistega muidugi kursis, aga hoidsime teadlikult telefonidest eemale ja nautisime puhkust. Käisime lastega ujumas, kelgutamas, uisutamas. 24 õhtul restoranis pidulikult õhtusöögil.
    Ja mis parim – ma nägin küll ükspäev, sa proovisid ka tinderdada jälle, vist edutult, aga mul vist seekord nkkas 🙂 Me nüüd pea kuu aega suhtes, kui nii võib ütelda, ja ausalt, ma elan muinasjutus. Ebareaalselt kõlab küll aga me vist oleme kõige õnnelikumad üldse. Ma never ei uskunud, et sealt võib kellegi leida, aga ometi. Ja sellel hetel olin ma seda tobedat äppi juba peaaegu kustutamas, maailma ja enda peale vihane oma valede valikute tõttu ja ämbrites kolistamisest tüdinenud.

  • Avatar
    Vasta F 28. veebruar 2022 at 12:22

    Kui oled nii mures siin, siis võta lapsed ja mine Kanaaridele. Saareriigid jäävad kõige suurema tõenäosusega sõjast puutumata, sest nad nii eemal mandrist. Ohutud ongi praegus Kanaarid, Madeira jms.
    Kelle töö ja sissetulek ei sõltu asukohast, neil hetkel lihtsam rahu leida.

  • Avatar
    Vasta Liisu 28. veebruar 2022 at 12:19

    Mul on tekkinud küsimus hoopis, et kuhu siis minna plaanitakse? Kas on siin maapeal enam kohta mis oleks väljaspool ohtu? Ma tunnen küll, et inimesed hakkavad igasugu aru kaotama.

  • Avatar
    Vasta Sille 28. veebruar 2022 at 10:06

    Blokkisid mu messingeris ära, ilma lõpuni kuulamata. Tahtsin öelda, et kuna sul on nii palju jälgijaid, siis paanikaõhutamise asemel võiksid hoopis olla see, kes rahustab rahvast, jagab adekvaatset infot. Aga sain juba aru, et see pole sulle. 🤷‍♀️

  • Avatar
    Vasta tyyna 28. veebruar 2022 at 02:45

    igakord kui loen , kuualn seda õudu lähen hulluks. Ja mitte ainult koledustest vaid ka sellest kuidas inimestel on ajud pestud ja süda kalk ja õigustuseks täielik jura. Ma olen kodumaast kaugel ja kuupärast peaksin koju lendama. Mis selleks ajaks juhtunud on? Kas mul on koht kuhu tulla? Kas on üldse õige koju tulla?
    Seega otsustasin, et minust siin hetkel kasu pole. Uuudiseid JA telekat üldse ei vaata. No muidugi imbub kuskilt ikka midagi läbi sotsiaalmeedia aga ei luba endal sel pikalt möllata.
    Ma ei tea kui hulluks kõik kisub, ja püüan need päevad, mis ma olen ja elan täita muuga kui sõja koledus. Näidata üles küll oma pahameelt ja anda ukrainale toetust, et meie hääli oleks ikka miljardeid, ent ma pean oma laste terve närvikava nimel ise olema normaalses seisus , niipalju kui see minupoolt võimalik on. Seega , teeme tavalisi asju , käime rannas ja matkamas ja küpsetan leiba ja tegin esimestkorda ise vürtsikilu jne. Ikka kipub sisse mõte, et võibolla on tulemas ajad, kus seda enam teha ei saa… aga sellest ma vaikin.
    Kui on käes hetk , kus ma reaalselt saan ukrainat aidata või ka venerahva valgustuseks midagi teha siis ma seda ka teen. Praegu veeretan oma sente ja pole aimugi, kuidas võõrsil peaksin ellu jääma, kui koju tulla ei saa. Aga see on juba muremõte , mis on liigavara kohal. Stop , ütlen endale viimastel päevadel üsna tihti.
    See sama soovitus, oma mõtteid tuleb kontrollida ja suunata. Pole õige oma võibolla viimast päeva või kuud, või aastat pideva valuga täita, niikaua kui see vähegi võimalik on.

  • Avatar
    Vasta Marii 27. veebruar 2022 at 23:40

    Ma vaatasin just legends of the wall filmi,tundsin,et vajan klassikalist head lugu ja noort brad pitti.filmi lõpus ta suri karuga võideldes vabas looduses vaba ja vana mehena ja indiaanlasest jutustaja ytles, et see on hea surm.

  • Avatar
    Vasta Morgie 27. veebruar 2022 at 23:38

    Ma soovitan, et kõik, millest sobib selles toonis koostööpostitusi teha, tee postitus, kus sa arutad, mismoodi seda toodet kasutada sõjatingimustes või põgenedes.
    Kas sa näiteks meigiasju ka kotti pakiksid, kui põgeneksid? Aga kui põgeneda ei saa, kas sul siis oleks hea meel, kui kodus šampooni ja kasvõi kompvekke oleks.
    Või siis tee näiteks postitus selle kohta, mis on need tooted, mis sul kodus praegu puudu on, et rasked ajad üle elada.
    Ma vaatasin oma koduseid varusid ka selle pilguga praegu. Mis ma kaasa võtaks või millest mul koju jäädes (mis on tõenäosem variant) enim kasu oleks. Sõda ei tapa sugugi kohe ja kõiki, väga paljud jäävad kohale ja peavad hakkama saama piiratud varudega.
    Leidsin, et mul oleks vaja pesugeeli, soola ja tikke, abi oleks ka jahust ja pärmist. Konserve on. Nii igaks juhuks. Aga mul on puupliit ja -ahi, juhuks kui elektriga varustamine katkeb. Kõigil ei ole. Neil oleks alustuseks vaja väikest piiritusepõhist matkapliiti ja ilmselt aitaksid neid purgisupid ja kiirnuudlid rohkem, kui sellised “küpsetame ise saia” komplektid.
    Ehk siis, sõja ärahoidmine pole meie võimuses, aga kas meil on olemas plaan B, C ja D isiklikuks tarbeks?

    • Avatar
      Vasta Krr 28. veebruar 2022 at 16:44

      Kindlasti ei pea iga sisulooja hakkama oma postitusi selles valguses tegema, et kuidas iga liigutus meid sõjaolukorras aitaks. Selleks on muud kanalid ja lehed. Igaüks võib tarbida seda infot, mida soovib.

  • Avatar
    Vasta Lila 27. veebruar 2022 at 21:27

    Eks siis kuulda ole, kui tankid meie piiri taga on. Praegu on neil Ukrainas tegemist küll. Aga mingi hulk sularaha võiks olla(küberrünnaku tarbeks). Ja ma hakkasin mõtlema, et huvitav mida kõike me venemaalt tarbime. Nt mu greenfieldi teedel on kirjas, et made in russia. Kas sool tuleb ka venemaalt? Huvitav, millest puudu tuleb, kui vene tooteid enam ei müüda. Ja ma tuumapommi kardan. Eestimaale vast ei kukuta, tundub liiga lähedal Peterburile mu meelest. Aga kunagi ei tea kust tuuled puhuvad ja mis Putinil peas on. Ärevus on koguaeg rinnus. Ma töötan õena ja see, et Putin esimeses otsas haiglaid pommitas on ka shokeeriv.

  • Avatar
    Vasta E 27. veebruar 2022 at 20:44

    Mis toimub on väga kurb ja tunnen südamest kõigile Ukrainas kaasa, ka enda sõbrad seal praegu, ka süütutele venelastele tunnen kaasa. Sai ka meeleavaldusel käidud ja ka muud moodi toetust avaldatud.
    Suht ei karda seda, et sõda eestisse jõuab ja no kui jõuab siis polegi midagi teha suht. Ja reaalselt olen aru saanud, et kartmine ja ettemuretsemine ei muuda elus midagi vaid röövib vaid ka hetkese meelerahu. Ja kuhu sul/mul ikka reaalselt minna, laevad soome oleks ilmselt umbes ja kui meile juba kallale tuldaks siis ilmselt läti ka ei päästa, kuna siis ilmselt juba mindaks neile ka kallale. Ja paraku on elus suuremad mured siin ja praegu, nt nagu pereliikme tervis ja eluohtlikud operatsioonid, vähioht, teise pereliikme tugev vaimse tervise mure jne, mis eeldab et peab töötama lihtsalt ja keskenduma sellele mis on siin ja praegu kui soovime igapäevaelus lihtsalt hakkama saada. Seega ei keskendu millelegi mis ei pruugi tullagi ja kui tuleb siis tuleb. Ja olen muidu inimene kes väga ärevil pidevalt ning muretseb/paanitseb ette jne alati aga kahjuks elu on kõvasti viimased kolm kuud õpetanud.

  • Avatar
    Vasta RP 27. veebruar 2022 at 20:08

    Soovitan soojalt liituda Naiskodukaitsega. Tutvumisõhtud on veebis 1. ja 2. märtsil, vaata nende FB-lehte. Ma arvan, et üks parimatest otsustest oli 8 aastat tagasi NKK-ga liituda, andis kuidagi turvalisema tunde. Kahjuks ei saa nii palju panustada, kui tahaks, kuna mul 3 last, kes sinu lastega samas vanuses aga sinna, kuhu saan, lähen alati hea meelega. Minu meelest leiavad kõik NKK-s endale koha. Ka praegu andsin vabatahtlikuna end üles, et sõjapõgenikke aidata nendel aegadel, kui lapsed lasteaias on. Lisaks raha annetamisele saan vajadusel midagi päriselt ära teha nende inimeste jaoks, kes oma kodus enam elada ei saa ja see tunne on nii hea, kindlasti parem, kui lihtsalt ärevusest küüsi närida.

  • Avatar
    Vasta Sirli 27. veebruar 2022 at 19:29

    Tead sa pole üksi, hakkasin sama moodi mõtlema. Mis teen kui soome tuleb sõda, mul on väike laps kellel autism. Temaga suht raske, ta ei talu kõva häält, ei suuda olla samas ruumis mitme inimesega, tal peab alati olema tema IPad kus tal omad laulud jne. Ta sööb ainuld oma toitu. Ma ei tea mis ma teen, kuhu me läheme. Kus turvaline on. Ja kuidas ma seletama lapsele kes ei saa Aru mis toimub. Mul hakkas lausa nii paha et ma ei saanud isegi Tööl rahus olla. Ma töötan Haiglas ja peaksin teisi aitama ja ma lihtsalt mõtlesin köige peale. Täna siis käisin poes ja kogusin kokku suure koti täis asju mis esmaspäev läheb Ukraina rajale, inimestele, lastele, loomadele. Jube. Loodan et see Saab läbi

  • Avatar
    Vasta Maailm muutus 27. veebruar 2022 at 18:19

    Olen kurb. Olen nördinud. Olen õnnetu. Olen valdavalt nutetud silmadega, sest see on nii valus. Hingel on valus ja süda on tükkideks. Mul ei ole otseseselt hirm meie pärast. Veel. Siiski samamoodi otsin asendustegevusi, koristan, püüan elada oma tavapärast elu edasi. Loodan, et mu lapsed ei hakkaks liiga palju sõja kohta küsima, mul on küll vastused valmis, aga ma ise ei ole valmis. Hoian ennast uudistega kursis, sest… mulle tegelikult tundub, et praegu on oluline olla kursis, isegi kui see teeb haiget. See on inimlik. Samamoodi on inimlik, kui inimesed suudavad sellest üle olla ja sellest pidevalt mitte mõelda, teha enda jaoks toredaid tegevusi ja hoopis nendest rääkida, olgu see Spa, matkarada või reis. Ka see on inimlik. Kõikidel on oma valulävega toimetulek erinev. Päris 24/7 ei ole arvutis, aga kolm-neli korda päeva jooksul loen uuendatud info üle. Mida ma väldin, on facebooki kommentaariumid, ühe korra lugesin ja neid ma tõesti rohkem ei ava, sest see on tegelikult hirmutav ja tekitab tunde, et ühte hoiavad ilmselt vajadusel need, kes kogunesid Vabaduse väljakule ja need, kes ei saanud koguneda, aga olid mõtetes nendega ja siis jäävad üle need teised – kellel on ikka veel naljakas, kes arvavad, et see on väljamõeldis, kes kõrvutavad seda koroonaga. Ja neid teisi tundub hirmuäratavalt palju. Ma ei taha enda pähe neid mõtteid, et meie ei pruugigi nii ühtehoidev rahvas olla, nagu me täna Ukrainas näeme, kuidas kõik ihu ja hingega oma kodumaa vabaduse (õigemini meie kõikide vabaduse) eest võitlevad. Kõige rohkem pelgan aga hoopis nädala pärast saabuvat esmaspäeva, kui algab uuesti kool, sest siis astun klassi ette ja pean olema tugev, pean oskama lapsi rahustada, pean oskama nendega arukalt ja paanikat tekitamata rääkida, ka sõjast – eelkõige sõjast. Ma tean, kuidas seda teha, aga teooriast ei pruugi alati kasu olla, kui vaim kaasa ei tule. Ehk siis ma keskendun nüüd selle nädala jooksul iseenda vaimu tugevdamisega, et laste jaoks tugevana olemas olla ja oma muresid ja nõrkust välja näidata nii, et see ühegi lapse jaoks lisamureks ei osutuks. Nad peavad teadma, aga nad peavad samal ajal saama elada ka õnnelikus tänases päevas, kus neid ümbritsevad rahulikud ja kindlad täiskasvanud. Õnneks on sinna veel terve nädal.

  • Avatar
    Vasta Mirelin 27. veebruar 2022 at 18:06

    Raske on praegu üldse millegile keskenduda, koguaeg on ärevus, öòselgi vaatan kätevärisedes telost kas on värskemaid uudiseid. Kui endal tütart poleks siis arvatavasti ei muretseks niipalju, Enda elust suht suva kuid oma lapsele ei tahaks mitte mingil juhul et ta peaks oma elus kokku puutuma sôjaõudustega. Kuna Putin on HULL ja ta enam ei peatu ning vôib vabalt lôpuks oma tuumanuppu vajutada kui ta saab aru et on lôplikult nurkasurutud..

  • Avatar
    Vasta Mari 27. veebruar 2022 at 17:43

    Ma olen tõesti terve elu üritanud olla tolerantne inimene – üritan mõista nii Varro Vooglaidu kui Kaja Kallast! Aga hetkel kas ma tahan mitte mõista või ei mõsita.
    Video kus ema ütles, et on juba kaks ööpäeva metroojaamas pommivarjus – on seal ka päeval, sest siis lapsed ei kuule pauke.
    Video kus isa saadab naise ja lapsed Poola ja ise läheb võitlema.
    Kuulan tuttavatelt, kuidas nad aitavad oma lähedased eesti ja siis lähevad võitlema!
    Ma fck ei saa aru, kuidas üks normaalne riik saab sellist asja teha vennasrahvaga! Umbes sama asi, kui me läheksime Soomele kallale (või no suurust arvestades, Soome tuleks meile kallale) – see ei ole justkui mõeldav/loogiline/INIMLIK!
    Ja nüüd läheb Valgevene ka Ukrainale kallale, sellist võitlust ei ole väga pikalt toimunud. PM su vennasrahvad tulevad hävitavad su vennad/lapsed/isad….
    Ja siis loen FB – kuna olen 1. tüüpi diabeetik ka – siis kuidas Ukrainlased jagavad insuliini – sest ravimeid puudu. Täna reaalselt kõik oma retseptid ostsin välja (nõelad/lansetid/andurid jne) – ja viisin diabeediliidu kontaktile, kes juba täna paneb need Ukraina poole teele. Sest olen muidu mõistnud, haiglad on puutumata – aga nagu twitter ka näitab – Putinil ka haiglastest savi!

  • Avatar
    Vasta P. 27. veebruar 2022 at 17:17

    Mu 6-aastane kuulis ka muidugi uudistest ja tal on neid paanikahooge siin olnud küll nii mitu, et.. Talle seletamine on mind ennastki aidanud. No et muret ja hirmu, ärevus tunda on ok, aga samas tuleb püüda edasi olla oma hetkelises reaalsuses. Isegi kui oleks meil siin se esõda, ei aitaks meid hõsteeria ega paanika. See ei teeks olematuks midagi. Ka siis tuleks meil edasi olla oma hetkelises reaalsuses, mis on tol hetkel küll kjah, sada korda kehvem kui praegu. Niiet muretseme päriselt siis, kui aeg sealmaal on, seni aga võtame neist hetkedest, mis meil on praegu, maksimumi. Lihtne öelda, raske teha. Muidugi vajan ka mina oma teadvuses mingit plaani, et mis saab siis kui… ja see ketrab üles ärevust. Aga noh. Teen, mis saan siis.

  • Avatar
    Vasta P. 27. veebruar 2022 at 17:12

    Meil oli eile väike loodusmatk ja piknik/ grill, mis aitas suurepäraselt mõtteid mujale saada. Täna ka õuetiir. Ja noh, kodus on alati nii palju teha, et tegelt nagu saaks koguaeg millegagi hõivatud olla. Sain lihtsal taru, et ei jaksa iga päev pinges ja paaniks ja hüsteerias olla, eriti kui olukord veel päris selline ka pole. Et kui tuleb, siis on nagunii paanika aga sinnani võiks siis vähe normimalt elada.

  • Avatar
    Vasta Marge 27. veebruar 2022 at 16:42

    Minul on päris mitu kassi ja koer, kuna ma neid maha jätta ei suuda ega taha, aga kuue kassipuuriga ka eriti ei põgene, siis minu otsus on jääda koju- kui sureme, siis koos. Täiesti rahulikult ja teadlikult tehtud valik. Ukraina ja Eesti vahe on selles, et meid kaitseb NATO, meid niimoodi öö varjus kindlasti ei rünnata, see oleks Putinile enesetapp. Kui ta aga nii segi juba peast omadega on, et tahabki suure pauguga ajalukku minna, ega siis ei ole tema eest loomulikult keegi kaitstud. Ta on psühhopaat ja sotsiopaat. Ainus lootus on, et vene oligarhid, kes tema pärast oma raha hakkavad kaotama, ise selle hullu vennikese “ära kaotavad”. Money talks (Y) Aga õues tasub käia- kevadet on juba nii palju õhus ja näha ja see annab lootust ja ravib hinge!

  • Avatar
    Vasta KD 27. veebruar 2022 at 16:09

    Meie käisime täna lastega väljas seiklemas. Nii ilus ilm oli päike paistis ja tundus mega hea mõte teha lõket ja küpsetada vinkusid ja lihtsalt olla. Ma ise muidugi üritan mitte mõelda nendele asjadele, kuid meil on ka nö “game plan” olemas, kui peaks isegi mingi jutt olema sellest, et Eestisse võiks ka see olukord jõuda(sest kui see juba kohale jõuab, siis on peaaegu võimatu siit minema saada). Suurem laps muudkui uurib ja küsib selle situatsiooni kohta ning ma mõistan, et tal on ka väike hirm, kuid kinnitan talle koguaeg, et emme ja issi kaitsevad teda ja temaga ei juhtu midagi.
    Minu jaoks tundub see olukord lihtsalt nii sürreaalne ja esiti ma ei uskunudki, et midagi sellist saab aastal 2022 üldse juhtuda.

  • Avatar
    Vasta R.. 27. veebruar 2022 at 15:15

    Saad aru, sa kirjutasid täpselt kõik mu mõtted ja emotsioonid selle olukorraga seoses. Ma ei karda enda pärast. Ma usun, et isegi mu südikas 8-aastane põgeneks mukka koos ja oleks igatepidi koostööaldis ja vapper, aga mul on ka 3-kuune laps😱, kuhu ma nii pisikesega põgenen. Kuhu üldse põgeneda oleks. Eesti riik on nagu väike täpp Venemaa kõrval. Neid on 20x rohkem vms.
    Olen ka enda jaoks asjad valmis mõelnud, et kuskile põgenema ilmselt ei hakkaks vaid läheks ema juurde, kes elab majas ja kellel on puuküte ja oma vesi ja lihtsalt loodaks, et kuskil maakohas pommitamist ei toimuks.
    Ma ei saa magadagi selle sõja pärast. Ukraina rahvas on päriselt nii vaprad ja tegelikult on see õige jutt, et nad võitlevad ka kõikide teiste riikide vabaduse nimel. Nii elan südamest kaasa ja saadan sinna positiivseid mõtteid❤ Loodan, et see õudus saab kiiresti läbi.

    • Avatar
      Vasta Eliise 27. veebruar 2022 at 20:04

      Mis 20x 🙁 neid on 144.1 miljonit meid 1.3

      • Avatar
        Vasta Eva 27. veebruar 2022 at 22:08

        Ma lihtsalt saadan südameid su poole! Vahest polegi muud vaja..

      • Avatar
        Vasta R.. 1. märts 2022 at 11:45

        Jaa, selles on sul küll õigus. Igaljuhul vägaväga palju😑

  • Avatar
    Vasta Kairi 27. veebruar 2022 at 14:56

    Teen oma argiseid toimetusi edasi kuna ega see kodus istumine ja üle mõtlemine ka midagi ei anna. Tundub , et see sõja teema on inimesed nii ärevaks ja kurjaks teinud üksteise vastu pannakse sõimu fb, et ei tohi midagi ilusat postitada kui Ukrainas sõda on jne. See ju ei tähenda kohe mitte hoolimist kui ei pane elu pausile.

  • Avatar
    Vasta Mari 27. veebruar 2022 at 14:45

    Ma reaalselt nutan viimased päevad. Aga pidevalt hoian ennast kursis sündmustega ja jälle nutan. Eile viisin Punasele Ristile mõned hügieenitooted jms, ja jälle nutsin. Ma loobusin asjade pakkimisest, sest mees saadetakse sõja korral rindele ja mina pean meditsiinis endast parima andma. Tahaks olla pooltki nii vapper kui ukrainlased ise! Lapsed ilmselt toimetaks maale. Või jumal seda teab, mis tegelikult saaks. Aga mul on vaja mingit plaani oma peas.
    Et mõtteid mujale saada, oleme lastega käinud matkaradadel kaks päeva.

    • Mallu
      Vasta Mallu 27. veebruar 2022 at 14:55

      Nii kurb lugeda 🙁

  • Avatar
    Vasta Mar 27. veebruar 2022 at 14:42

    Mina jälgin kodus 24/7 pm uudiseid sõja kohta (olen vastsündinu beebiga kodune) ja minu jaoks on rahustav lugeda neid uudiseid. On näha, kuidas peaaegu kõik riigid on koondunud Ukraina kaitseks ja Venemaa juba tahab läbirääkimisi pidada. Aga igaljuhul mina vaikselt teen oma koduseid toimetusi, aga sellega nimekiri piirdub, sest mulle endale tundub kohatu praegu, kuidagi nautida päeva kui kuskil mujal toimub sõda (aga see ainult minu enda arvamus ja ma ei arva, et terve maailm peaks nüüd seisma jääma)

    • Mallu
      Vasta Mallu 27. veebruar 2022 at 14:55

      Issand, mul juba parakas selle eest, et mu lapsed nii väiksed, beebiga ma ei teagi mida ära teeks 🙁 Aga tore, et keegi vähemalt suudab normaalset elu elada

  • Avatar
    Vasta Geidi 27. veebruar 2022 at 14:33

    E- tööl + õepoja sünna
    T – tööl +õhtul vastlaliug ja kuklid
    K -kammime lastega muuseume + SPA ööbimisega
    N – spa + Ahhaa või miskit
    R-hommikul küüned,päeval vaba, õhtupoolikul loeng ülikoolis.
    Nõnda ta läheb.
    L ka kool seega peab seda ette valmistama
    Eks jälgin mis toimub ja toetan kuidas saab aga elu ei jää elamata.

  • Avatar
    Vasta Maali 27. veebruar 2022 at 14:24

    Ma olin ka jumala masenduses, kõik tundus korraga nii mõttetu ja midagi teha ei tahtnud, sest noh milleks, nagunii tuleb sõda ju. Jälgin ka uudiseid pinksalt ja loen hetkeolukorra postimehe blogi, mis toimub. Isegi öösel ärkan hirmuga, haaran telefoni, et jälgida. Sest meil ju õhusignaale pole. Aga kuidagi viimasel päeval on rahutekkinud, nähes kõiki neid uudiseid, mis sõjavägi meile on appi igaksjuhuks saadetud, uudised kõik mis venemaa vastu korraldatakse, et muust maailmast teda nö isoleerida. See kõik on toonud väikse rahu hinge, et ega väga võimalust tal ei ole. Tema on üksi, aga meiega koos on niipalju riike, kes aitavad. Väike lootus ikka on, et asi väga hulluks ei lähe. Olen isegi selgeltnägijate ennustusi lugenud🙈 muidu ei ole niimoodi uskunud, aga tõesti südamest loodan et peavad paika.

    • Mallu
      Vasta Mallu 27. veebruar 2022 at 14:55

      Ma loodan ka

    • Avatar
      Vasta Ally 27. veebruar 2022 at 20:51

      Me proovime kodus mitte paanitseda aga igaks juhuks hakkame ka vaikselt näiteks magamiskottid, konserve ja muud vajaliku ostma hakkama. Kunagi ei tea mis tulevukus tuleb ,igaks juhuks oleks endal rahulikum valmis olla. Aga jah ,jube kuda k6ik muutuda vōib. Saan su paanikast täiesti aru ,aga pyya ikka elu edasi elada ja nautida 💜

  • Avatar
    Vasta Katrin 27. veebruar 2022 at 14:23

    Ma olen ka pead sellega viimased aktuaalsed päevad vaevanud. Mõelnud sularaha varumisest, apteegi täiendamisest… aga kui kohe joosta, siis haaraks kaasa suure paki wcpaberit, mis varutud eelmisel tudish päevadel.

  • Avatar
    Vasta RD 27. veebruar 2022 at 14:14

    Mina ei karda. See pole see sõda, mida karta(relvad, pommid jne). Kartma peab tulevikku, sest hüperinflatsioon keerab inimeste elud peepunkti. Seega varuge ikka endale kuivaineid, konserve, vett, tikke, küünlaid jne hädavajalikku!
    Mallu, lihtsam on tõesti, kui sa ei loe ja ei vaata. Sa ei tea, mis on tõde ja mis on vale.

  • Avatar
    Vasta Tuuli 27. veebruar 2022 at 14:09

    Hetkel on kogu Putini oht ja sõjaline jõud kahjuks/õnneks Ukrainas, seda hirmu, et homme ärgates lahingud Narva on jõudnud, seda tänapäeva luurevõimaluste juures võimalikuks ei pea. Aga ebakindlus ja hirm on aus. Spaa jätsime ära ja hetkel ei oskagi vaheajaga midagi ette võtta. Vahepeal peab lihtsalt jõuga telefoni kõrvale panema ja õue minema, mängin lastega lauamänge, kaisutan koera (tal juba kopp ees). Veini joomine hetkel ei sobi, ajab hoopis nutu peale ja teeb kuidagi õrnemaks. Eks tuleb võtta päev korraga ja loota, et see õudus saaks võimalikult valutult ja kiiresti läbi!

  • Avatar
    Vasta A 27. veebruar 2022 at 14:08

    Suht naiivne on ka mitte jälgida ja arvata, et meil nkn ei juhtu. Iga kell parem valmis olla kõige hullemaks kui elada roosade prillidega ja siis hakata uut passi tegema või sularaha ja kütust otsima kui esimene pomm kohal on.
    Ja mis värk selle koristamisega on…ma ka koristasin, et no tuleb sõda siis vähemalt kodu on korras ??..#naiseaju

  • Avatar
    Vasta Liis Er 27. veebruar 2022 at 14:08

    Ma nt ei tea pmst üldse mis toimub, elukaaslane vahepeal valgustab. AGa nii palju kui ma aru sain, siis Venemaal kuigi hästi ei lähe ja ega need venelased enda pmst vendadega sõdida ka ei soovi.
    Äkki ikka saab kohevarsti see läbi ja saab rahulikult edasi elada. Väga õudsad on üldse viimased aastad olnud ja pmst inimeste elu seisma pannud- kõigepealt mitu aastat koroona ja nüüd Putin õhku täis läinud.
    Aga jah, kui juba pakid, siis mõtle ka kuhu minna. Meil siin eriti palju valikuid tegelt polegi ju.

  • Avatar
    Vasta T. 27. veebruar 2022 at 14:07

    Sama siin! Kõik tundub nii mõttetu – oma töö ja hobid on praegu selline, et no milleks ma seda teen üldse. Üliraske on end välja lülitada, kui infot tuleb uksest ja aknast, esimesena hommikul ja viimasena õhtul sama teema. Püüan vanemaid rahustada, samal ajal ise kuidagi magada (täna öösel ärkasin esimest kord paanikaga, et ma ei saa hingata). Eile lugesin ühe ukrainlanna postitust, kes elab välismaal ja kelle laste- ja sõprurusringkond on rahvusvaheline. Ta avaldas segadust ja kurbust, et mõned tema need rahvusvahelised tuttavad pole üldse toetust avaldanud, st pole helistanud, pole küsinud kas abi vaja jne. See ajas mind veidi närvi. Ma saan temast inimlikult ju aru. See olukord aga puudutab kogu Euroopat, eriti neid kellega Venemaa maismaapiiri jagab. Inimesed ei oska isegi kuidagi olla, kuidgai reageerida, ei tea kas sobib üldse tülitada või mis küsimuse peaksin üldse esitama, et see ei haletseks ega segaks. Hallo kuidas läheb? Või kuidas pean käituma sinu toeks kui ise ka deemonitega võitlen? Nii kuradi kurb ja abitu on olla lihtsalt.
    Kui lapsed sul spaasse paluvad, minge jumala eest. Tehke tavalisi tegevusi, mis rõõmustab. Ja uudised vaadata kord päevas. Muud ei oskagi soovitada.

  • Avatar
    Vasta Siki 27. veebruar 2022 at 14:03

    Ma eile rahustasin oma närve sellega et koristasin ja värvisin koos lapsega (tema tegi korraliku musta laraka, ma ikka üritasin mingit pilti maalida)
    Täna mõjub hästi õmblemine(teen pojale vanadest pluusivarukatest pükse- taaskasutus hurraa!).
    Ma ei ole kummaski tegevuses väga hea, aga rahustav on teha midagi mille üle mul 100% kontroll on, olgu see tulemus mis ta on. Lisaks lähen teisipäevast tagasi tööle ja hakkan nüüd oma garderoobi sättima tööinimesele sobilikuks, olen üke 3 aasta juba kodune olnud. Juba ootan töökaaslastega suhtlemist.
    Veel plaanin otsida netist mingeid ägedaid aga lihtsaid asju mida koos lapsega teha. Praegu mõte teha salfa-ussike (salfale värvilised triibud peale, keerata rulli ja siis kui see rull märjaks teha peaks uss siis erksamaks muutuma. Loodetavasti vähemalt)
    Hea on lugeda et ma pole ainuke kel koguaeg kuklas mõte et mis ma teeks, mida vaja jne ning tunda et ma nagu pean kursis olema Ukrainas toimuvaga

  • Avatar
    Vasta Nimi 27. veebruar 2022 at 14:00

    Ma olen selles osas alla andnud või leppinud, et mul ei ole isegi teoreetilist võimalust põgenemiseks, pole kuskile minna ja mis elu see sõjapõgenikuna WW3 järgses maailmas olekski. Nii et ei paanitse ega paki, tegelen igapäevaste asjadega, proovin annetamiseks asju varuda, hetkel küll endalgi näpud põhjas aga uue nädala lõpus saab palka, siis saan midagigi anda. Lähen homme tööle nagu ikka. Ja kui sõda siia tuleb, siis proovin nii palju vaenlase takistamisesse panustada, kui füüsiliselt ja vaimselt võimalik ja kui suren siis suren. Ma ka ei oleks iial arvanud, et oma eluajal sõda nii lähedalt näen, arvasin, et inimkond on ometi õppinud aga kahjuks pole see nii.

  • Avatar
    Vasta Mirru 27. veebruar 2022 at 13:44

    Peaks ka lastele igaks juhuks passid tegema (neil ei ole veel).
    Ma väga ei usu, et meil üleöö sõjaks läheks. Aga kui Putka hakkab oma vägesid meie riigipiirile sättima, siis ilmselt tasuks valvel olla. Ma päris tõsiselt mõtlen korter maha müüa ja osta suurem matkabuss, kus saaks elada ja ükskõik kuhu sõita (oleks rikkam, siis jätaks korteri ikka alles). Mees minuga päris sama meelt veel pole. Muidugi peaks varuma vett, hügieenitarbeid, ravimeid ja kuivaineid. Sularaha ilmselt võiks ka vaja minna.

  • Avatar
    Vasta Valmistuja 27. veebruar 2022 at 13:42

    Ma olen sinuga 100% nõus. Paljud ütlevad, et ah uudised, mis ma neist praegu loen. Minu arust on väga oluline praegu kursis olla, seda enam, et venemaa on ärevuses ja ei suuda leppida, et Ukraina ei allu neile. Kui peaks oht suurenema Balti riikidele siis ma väga tahan kursis olla ja lahkuda seni kuni veel võimalik. Kui mul lapsi poleks siis ei läheks ja aitaks kaitsta aga mul on lapsed ja ma tahan eelkõige oma lapsi kaitsta ja selleks pean ma ka ise elus olema.
    Auto on meil juba tangitud ja passide taotlused on sisse antud. Vajalikud dokumendid kokku kogutud ja ka teada kust võtta riided ja söök kui minek.
    Külma närvi kõigile! Alati tasub valmistuda hullemaks ja loota parimat! 🙂

  • Avatar
    Vasta Kris 27. veebruar 2022 at 13:39

    Mu kommentaari ei pea avaldama, aga siinkohal tahes tahtmata tuleb meelde, kuidas solvasid südamepõhjani meie kaitseväelasi 🙁 mul on küll uni rahulikum teades, et meie poisid on teinud endast kõik, et aretada alianssi NATOga ja ehitada üles meie kaitseväge ja sõjaväelised Ukrainas on tõesti kangelased, selleks riikidel sõja- ja kaitseväed ongi https://mallukas.com/2014/10/21/naised-sunniviisiliselt-sojavakke/

    • Mallu
      Vasta Mallu 27. veebruar 2022 at 14:57

      Ütleme nii, et see oli ikka PÄRIS mitu aastat tagasi, suht lamp ette heita mulle pragusel hetkel mu arvamust, kui ma olin konkreetsetl 20date alguses tatt

  • Avatar
    Vasta Mari 27. veebruar 2022 at 13:38

    Mul tekkis väga suur paanika siis kui lugesin, et Venemaa pommitab haiglaid. Ma käin 11 kuu vanuse lapsega keemiaravil ja ta ravi kestab vähemalt 2 aastat veel kui kõik ikka hästi läheb ning mul tekkis ikka korralik paanika, et mis siis saab tema ravist kui sõda siia tuleb 🙈

  • Avatar
    Vasta Katrin 27. veebruar 2022 at 13:28

    Sama! 😳😢 esimene asi hommikul – uudised lahti, viimane asi õhtul – uudised. Terve päev mõtlen ja tšekin värskemat infot. Koristades ka vaatasin selle pilguga, et mida kaasa vōtta. On mõte olnud ka sularaha reservkontolt välja võtta ja lastele passid teha. Liigne paanitsemine? Võib-olla 🤷‍♀️ Aga ma ei usu, et sellega see kõik piirdub. Putin on hull ja tundub, et ta ei loobu enam. See tagasipöördumise punkt on möödas. Ta läheb nüüd lõpuni… täiesti lõpuni… iga hinnaga…. 😳😳😳

  • Avatar
    Vasta Diana 27. veebruar 2022 at 13:28

    Ka mina üritan mõelda juba, kuhu põgeneda ja mida teha. Ja minu arvates on see imeline, et räägid praegusest sõjaolukorrast ja ei räägi mingist mõttetutest tarbeasjadest!

    Skava ukraini.

  • Avatar
    Vasta Katu 27. veebruar 2022 at 13:26

    Olen sinuga ühes paadis..eile ei saanud magama jääda, sest üritasin oma peas plaani mõelda, kui peaksgi meil selline olukord olema. Kuidas käituda, kuhu pageda, mida kaasa võtta, mis saab ülejäänud perest. Kas peaks võtma, mis annab ja Soome kimama või pigem nt Saaremaale vähemalt ohutumasse kaugusesse pealinnast (mõlemad kohas on mehel sugulased ka, kuigi ta ise Kaitseliidus niiet ilmselt peaks ise rindel olema). Kõige hullem tundubki see, et ma ju ei jätaks maha oma loomi. Seega peaks auto peale mahtuma lisaks minule ka laps, 2 kassi (puuridega võtavad ikka ruumi) ja 40 kg-ne koer ja no mõtleks ilmselt ka selle peale, et kuhu iganes ka minna oleks neil toiduvaru ja liivakast vms ka olemas. Sellega mu arust kogu vaba ruum võetud oleksgi, noh mahuks nippet näppet endale ja lapsele ja kapist mõned toiduvarud aga tegelt tahaks ju igaksjuhuks ka patju, tekke, soojeriideid jms vajaliku, kuigi noh eks ilmselt saaks hädavajaliku ju kohapealt ikka ka ja hädakorral ajad vähemaga läbi ka aga kõige hullem ongi see, et juba oma loomakarjaga kuhugi kolimine oleks õudukas ja ma ei tahaks seda ettekujutadagi aga..praeguses olukorras tahest tahtmata käivad mõtted peas ringi. Ma muidugi katsun end rahustada, et asi selleni ei jõua. Mul on nii kohutavalt kahju sellest, mis Ukrainas toimub. Igapäev toovad need uudised mulle pisarad silma, niiet ma ei tohiks üldse neid lugedagi, sest muidu ma olen lihtsalt pundunud silmadega viripill 🤣

  • Avatar
    Vasta Caux 27. veebruar 2022 at 13:24

    Hetkel tunneme end siin koduses Eestis üsna turvaliselt veel, nv nautisime talve Kuutsekal ja edasi läheb tavapärane elu :töö ja kodu nagu ikka nädala sees. Pidevalt hoian silma peal uudistel ja auto paak on püsivalt täis nii igaks juhuks ja väike varu sularaha ka kodus. Ei tea küll kuhu põgeneks kui vajadus peaks tekkima aga pealinnast veidi kaugemale peaks vast minema küll. Loodame, et asjad nii kaugele ei lähe. Usume paremasse homsesse kuniks saab.

  • Avatar
    Vasta Kätlin 27. veebruar 2022 at 13:17

    Ütlen nii palju, et juba väikse lapsena (olles oma sugulastelt kuulnud, kuidas küüditamise eest põgeneti, kuhu mindi, mida söödi ning täiskasvanuna lugenud neist asjust raamatuid) vasardas peas mõte, et kuhu ma põgeneksin kui tuleb sõda. Väikese lapsena! Nüüdseks oskan oma tookordsele tundele ka nimetuse anda – teatud sorti paanikahäire. See hirmutunne oli õudne!
    Tänasel päeval läheksin maale. Meil on maja, mida saab soojaks kütta puudega. Õue peal on kaev (me küll pole sealt vett võtnud ja ma pole üldse kindel kas see ka kõlbaks, kuid kui häda käes- joon nii porilombist, kui lähedal asuvast rabast). Ainuke miinus kogu selle asja juures on see, et see asub maanteede kõrval kohe.
    Aga uuest nädalast nii palju, et lähengi väiksema lapsega maale. Elukaaslane ja suurem laps läksid reisile. Kelgutame, meisterdame, jalutame, ehitame lumekoobast, kütame maja ning teeme sauna!
    Kogu hingest ja südamest lootes, et saabuks rahu.

  • Avatar
    Vasta L 27. veebruar 2022 at 13:17

    Alguses olin paanikas, aga nüüd nähes Ukraina, aga ka kogu maailma rahvaste tegutsemist ja arvamuse avaldamist, on tulnud hoopis optimistlik, lootusrikas tunne. Isegi võitlustahe. Samuti valmistusin ette juhuks, kui on vaja maale sõita lastega. Toitu varusin tavalisest rohkem. Aitaks vb veidi ka mingi tuumajama korral, et ei pea nädalate kaupa majast väljuma? Ma ei tea? Mõtlesin nimekirja läbi. Hädavajalikku oli ikka väga vähe, aga võimalusel panustaksin hoopis lasteraamatutele, mänguasjadele ja muule sellisele, palju autosse vähegi mahub – et lapsed ei peaks asja nii traagiliselt võtma. Kavatseks neile väita, et lähme pikemaks ajaks maale puhkama. Aga mul on nad väiksed ka (suurem Marta vanune).

  • Avatar
    Vasta mina 27. veebruar 2022 at 13:12

    Olen üsna spirituaalse ellusuhtumisega ja usun sellesse, et meie oma mõtted/tunded loovad meie elu. Ka tormi keskmes on võimalik jääda rahulikuks. Soovitan leida mõni vaimne praktika, millega igapäevaselt oma hirme lahustada, negatiivsetele sündmustele ära antud isiklik vägi tagasi võtta jne.
    Väga oluline on lülitada end välja sellest infoväljast, mis sind ärevusse ajab, mitte toita oma eluenergiaga kurjust. Sina ei võida sellest midagi + Ukraina ei võida sellest midagi. Selle asemel saada mõttes Ukrainale valgust ja armastust ja näe vaimusilmas, kuidas see neid sooja tekina embab.
    Ja siis võid ju ka astuda reaalseid samme selle tagala poole, mis sulle meelerahu pakuks. Võib-olla soetadki jupikese maad või metsa ja hakkad sinna jupphaaval isiklikku oaasi rajama. Sel aastal maatükike ja kartulimaa, järgmisel aastal elektriliitumine ja kaev, ülejärgmisel aastal aiamajake.. jne, vastavalt rahalistele võimalustele. Isegi kui sellest PRAEGU midagi ei tule, on su lastel tulevikus olemas OMA pelgupaik looduses, kuhu minna. Usu, paljud mõtlevad praegu sarnaselt 🙂

    • Avatar
      Vasta Krr 27. veebruar 2022 at 23:36

      Mina olen ka MINA-ga nõus! Kui see kogu meedia väga ärevusse viib, siis tõesti, ära vaata seda koguaeg – see ei aita mitte kedagi. Ise lood oma maailma. Kindlasti ei peaks tundma süümekaid, kui veedad toredasti aega oma lastega. Meie ülesanne ongi omi lapsi hoida ja kaitsta – mida rahulikumad ja tasakaalukamad meie oleme, seda rahulikumad on ka meie lapsed. Tegelikult on ju koguaeg kuskil mingi sõda käinud, kus samamoodi sajad ja tuhanded tsiviilisikud kannatavad, saavad surma, on näljas, kodudest ilma jäänud – vahe on ainult selles, et kogu meedia ei pasunda sellest kõigest koguaeg. Nüüd kui kogu corona-jama on asendunud Ukrainaga, ongi see suure osa inimeste elu keskpunkt. Tegelikult peaks oma keskpunkti ise looma. Hirm ongi ju see kujutelm – MIS VÕIB JUHTUMA HAKATA – kas on mõtet selles kujutelmas elada ja sellega ise praegusel hetkel oma reaaldust luua?
      Muidugi saada oma abi teele (kui saad) ja mõtle positiivseid mõtteid, aga ära mõtle üle.
      Mina käisin täna kontserdil ja seal oli nii mega lahe positiivne vaib – just seda oligi vaja. Ja lastega läheme koolivaheajal SPAsse ilma igasuguste süümekateta.

  • Avatar
    Vasta Katrin 27. veebruar 2022 at 13:11

    Kõige õigem on oma elu püüda jätkata. Paak ja akud täis, laetud akupank ja autos vesi, näksid, soojemad riided või pleedid autos on hea mõte igal ajal. Eales ei tea, millal teele võid jääda. Ja SPA-külastust ei maksa ära jätta. Lapsed on seda kindlasti oodanud ja see leevendab ehk ärevustki.

  • Avatar
    Vasta Tiina 27. veebruar 2022 at 13:11

    spaaga oled küll hiljaks jäänud, koolivaheaeg algas.

  • Avatar
    Vasta Eva 27. veebruar 2022 at 13:11

    Ohh jah, mul on samad tunded. Kõik tundub nii mõttetu, ka blogijate postitused lilledest ja päikesest, mõttetu reklaam pahnast. Pole elus varem nii palju palvetanud, kui nüüd viimastel päevadel. Palvetanud Ukraina ning maailma rahu eest. Oma laste ning pisikese lapselapse eest. Mul on mitmeid Ukraina tuttavaid ja nagu omg mis tegelikult inimeste eludes praegu toimub ☹️ Miks me ei või elada rahus 😞

  • Avatar
    Vasta Immanuel 27. veebruar 2022 at 13:10

    Mina lubangi endal masenduda. Ongi ilmvõimatult vastik olukord. Ei olegi midagi teha peale annetamise. Ja siis oma igapäevatoimingute tegemise. Ma olen ka üllatunud, kui palju see sõda mind mõjutab. Sõdu on ju igal pool maailmas igal ajahetkel. Inimesed surevad mõttetult. Aga jah, ei uskunud, et Euroopas on midagi taolist võimalik.

  • Avatar
    Vasta J 27. veebruar 2022 at 13:10

    Ma olen sinuga samas paadis ja mõtlen, kas tuleks minna või jääda ning kui minna siis kuhu üldse? See teeb mind ka murelikuks, et meil pole üldse sääste.. 🥺

  • Avatar
    Vasta P 27. veebruar 2022 at 13:08

    Minul käivad need mõtted äärmusest äärmusesse. Mõni päev nutan pm patja ja mõtlen et see ei ole võimalik, teine päev mōtlen vähem. Ma ei taha uudiseid väga vaadata ja üldse midagi kuulda selle kohta, sest see ei anna kellegile midagi. Üritan pigem rõõmu tunda väikestest asjadest – eile oli nt päike väljas üle pika aja, mis tegi tuju rõõmsamaks. Aga suht ärevaks teeb asjaolu, et Venemaa on meie naaber, kuigi siiani on öeldud, et Eestile sõjalist ohtu ei ole praegu. Olen ka mõelnud, et kui on vaja põgeneda, siis mida ma kaasa võtaks – ilmselt hügieenitarbed omale ja lapsele, mõned soojemad riided ja mtea miskit veel. Õnneks elab mul maal mitmeid tuttavaid/sugulasi ja ilmselt vajadusel me nende juurde ka saame, seat mulle tundub ka praegu, et kes elavad linnast väljas, veidi parem see olukord olevat.
    Seoses asjade kokkuostmisega jne, siis eile Instagramis MeieKodu (vms) kasutaja jagas ühe teise kasutaja kontot (ei tule meelde nimi), kes vist töötas päästes ja on läbinud erinevaid kriisi õppuseid. Ühesõnaga ta andis soovitusi mida osta/teha/koguda jne. Ütles et söök/jook/muid tarbeid võiks olla vähemat kahe nädala jagu ja ikka sellised mis endale maitsevad ka. Lisaks autol võiks paak koguaeg täis olla. Ja mainis ka et kriis ei tähenda alati sõjalist olukorda, vaid ka nt kui elekter ära kaob jne.

  • Avatar
    Vasta Kristi 27. veebruar 2022 at 13:08

    Mina vaatan ja tunnen rõõmu(vb pole parim sõna hetkel aga no.. nii on), kui ühtselt see meil siin kõigile korda läheb. Olen ka kergelt vapustatud, et tänasel päeval selline asi isegi võimalik on samas! on maailmas peaaegu kogu aeg kuskil ju sõda olnud, tavaliselt lihtsalt meist kaugemal aga inimesed kannatanud samamoodi ja kauem jne. Ise käisin eile lastega spaas. Vaatasin 45 minutit jutti, kuidas nad järjest ühel pisikesel liumäel liugu lasid. Need väikesed muretud südamed 🥰 Aga proovin kogu aeg mõelda nii, et see on asi, mille pärast tavalisel inimesel ette muretseda liiga palju pole mõtet. Jah, saab korra vaadata selle pilguga oma asjad ja elukorralduse üle, et kuidas saaks hakkama, kui tuleks mingi tõsisem kriis aga sellest palju rohkem nagunii teha ei saa ja oma asju edasi lükata- kui kauaks siis? Äkki see situatsioon kestab seal 2 nädalat aga äkki 2 kuud? Või hoopis 2 aastat?
    Mina viin järgmisel nädalal lapsed lasteaeda, sest neile meeldib seal. Proovin ühe koolituse lõpetada. Lappan jälle kõik tööportaalid läbi, saadan 10+ cv-d ja loodan, et kuskilt ehk tuleb mõni vastus ka.
    Poole silmaga jälgin maailmas toimuvat aga keskendun oma lastele ja tegemistele ja sellele, et juba piilub kevad aknast sisse, sest kahjuks ei ole mul võimu nendes maailmaasjades nagunii midagi muuta. Olen tänulik, et saan olla ja kasvatada oma lapsi rahus ja demokraatias ja loodan, et see nii ka jääb.

  • Avatar
    Vasta K 27. veebruar 2022 at 13:07

    Mina olen ka selline, kes pidevalt loeb kõiki uudiseid ja tahan asjaga kursis olla. Tegelikult ju USA luure hoiatas ka ette, aga keegi ei tahtnud sellist asja uskuda.
    Mind kuidagi rahustab praegu see, et kui Venemaa isegi Ukrainast jagu ei saa, siis ehk nad ei julge NATOt ka näppima tulla.
    Teisest küljest aga äkki Putin keerab just täiesti ära ja hakkabki tummapomme lennutama.
    Ma siin üks õhtu täitsa tõsiselt vaatasin juba lennupileteid Kanaaridele, et oleks paar nädalat seal ja jälgiks olukorda, sest kui mingi pomm lendab siiapoole, siis enam pole ju kuskile minna, me nii väike riik, et tervest riigist saab ründejoon Venemaa ja NATO vahel.. USA jaoks olemegi me lihtsalt ju piir, mida kaitsta tuleb ja ega pommid ei vali, kuhu nad täpselt kukuvad.
    Aga no mees tõi mind maa peale ja ütles, et ma mõtlen üle. Loodan, et tal on õigus.

    PS! Ma lasin 24. hommikul kohe mehel minna ja paagi igaks juhuks täis panna 😀

  • Avatar
    Vasta Kairixxx 27. veebruar 2022 at 13:04

    Meil ka autol paak täis ja lisakütust ka veidi kanistris. Lisaks sularaha varutud. Suure tõenäosusega see hull Eestisse ei roni, aga parem karta kui kahetseda ehk kui vaja, tuleb õigel hetkel jalga lasta 💛

  • Avatar
    Vasta Lee 27. veebruar 2022 at 13:02

    Mina ka kukkusin kohe koristama ja samal ajal “pakksin” asju, et mida kaasa võtta ja mida jätta. Lapsele lasin eelmine nädal passi ka teha. Tuttavad/sõbrad naersid sellepeale, et lolliks läksin. Aga ma reaalselt olen valmis iga päev põgenemiseks…. ainult, et kuhu????

    • Mallu
      Vasta Mallu 27. veebruar 2022 at 13:05

      Issand, sellega meenub mulle, et mu laste passid ka aeguvad kohe-kohe. Kas neid saab uuendada, või tuleb kõik uued pildid jne saata?

      • Avatar
        Vasta Lee 27. veebruar 2022 at 14:39

        Pole õrna aimugi, ma tegin lapsele tema elu esimese passi.

  • Avatar
    Vasta R 27. veebruar 2022 at 12:59

    Olen üksi kodus koroonas ja isolatsioon veel 7 päeva. Needless to say, et olen konkreetselt hullumas, refreshin ainult uudiseid ja muule keskenduda pole võimalik. Täna öösel magasin vist kokku 1-2h ja olin 39 palavikus, igast hallukad ja unenäo laadsed asjad sōjast..
    Ma tean ka, et “ei peaks” uudistele nö keskenduma nii palju praegu sest mis see ikka annab jne, samas olen automaatselt pannud unfollow kõikidele nendele sisuloojatele, kes praegu suvalt oma reise kajastavad, reklaame postitavad ja üldse sellist ala peame eluga edasi liikuma vaibi promovad. Kuigi ma saan ju mõistusega aru, et see on nende leib, siis ma reaalselt EI SUUDA seda kuidagi nagu aktsepteerida praegu ja nii vastik on vaadata. Inimestel pole enam kodusid, lapsi mõrvatakse, vesi ja toit saavad otsa, on ju tõenäoline, et meie oleme järgmised! Kuidas saab praegu mingit “elu ei saa elamata jätta sest Ukrainas käib sõda” mantrat ajada?! Seega jah kuigi ma mõistusega saan tegelt aru neist, siis ikkagi ei taha sellist sisu tarbida praegu, vastumeelne on.

  • Avatar
    Vasta K 27. veebruar 2022 at 12:59

    Ma olen täpselt sama mures ja samade mõtetega. Ja mulle öeldakse, et rahune ja ei tule mingit sõda ja tv ja netist lugedes ajan ise ennast närvi ja, et ma rahunegu juba maha. Siiani naeravad siin, et tahaks priimuse osta, et kui elekter läheb siis saab süûagi teha. Aga vett ma küll ei tea kust siis saaks.
    Ma ei tea, aga ma juba praegu võtaks oma 5 last ja koduloomad ja läheks kuhugi aga ma ei tea kuhu

  • Avatar
    Vasta Anu 27. veebruar 2022 at 12:58

    Mind rahustas eile natuke jalutuskäik väljas, kus sai natuke meediast välja. Muidu ikka jälgin ja on ka hea näha, kuidas inimesed ja riigid üksteist toetavad. Enda rahustuseks võtan täna sularaha veidi välja, seda ka soovitati uudistes, et nädala jaoks võiks kodus olla. Ise ka imestasin, et pigem alati natuke on, aga praegu ei ole.

    Kõik ülikooli kodutööd tunduvad kuidagi nii tühised praegu, aga peab sinna ka sukelduma.

  • Avatar
    Vasta Ingrid M 27. veebruar 2022 at 12:56

    Minu arust praegu hea aeg teha mida hing ihkab. Spaad jne.
    Sest kui me köige hullemale mötleme… akki see on viimane kord kui inimlikult saab elu elada. Okei, ma ei usu seda ja see tundub ebareaalne, et selline asi saab juhtuda. Aga nagu lugesin uudistest, 23dal ei uskunud Ukrainlased ka, et midagi nii jubedat vöiks juhtuda. Vöibolla homne päev ärkame tangid akna all… seega 🙂
    Lasta kuidagi neil muremötetel minna ja nautida ja loota loota loota, et see hullus läheb mööda 🙏
    Peab minema!

  • Avatar
    Vasta Liina 27. veebruar 2022 at 12:54

    Ma kavatsen sünnitama minna 😀😀😀
    Teisipäeval uh tegema ja siis pannakse kuupäev kindlalt paika ,millal sünnitus esile kutsutakse.
    Et plaanid paigas järgmiseks nädalaks😅

  • Avatar
    Vasta Piret 27. veebruar 2022 at 12:53

    Mina olen ka erinevaid stsenaariume oma peas läbi mõelnud. Mida pakkida kaasa, kui palju sula oleks mõistlik rahakotis omada, kuidas lastele selgitada, et väga suurt hirmu, paanikat ei tekiks (endal niigi nutt kurgus). Nt kui peaksid mujale riikidesse hakkama sisse tungima ja nt mees sõtta läheb, kus meil kahe tupsuga oleks siis kõige turvalisem olla? Kus lähimad varjundid me jaoks on?

  • Avatar
    Vasta TV 27. veebruar 2022 at 12:48

    Ma avastasin, et minu jaoks on rahustav see, et sellest nii palju räägitakse ja igasugu infot jagatakse, see justkui tekitab sellise ühtse tunde. Ja on näha, et inimesed hoolivad ja aitavad nii palju kui keegi saab/oskab. Sellest räägivad isegi inimesed, kes on sellest palju kaugemal kui Eesti ja eestlased.
    Ma muidu olin tööl nädalavahetuse, töötan noortekodus ja no seal ka see tuli teemaks ikkagi. Aga meil üks 14aastane lubas kohe Putiniga 1-0 teha, kui ta peaks Eestisse tulema ja see tundus nii armas ja rahustav kuidagi praegusel ajal. See naiivne, kuid siiras soov kaitsta oma riiki ja inimesi ❤
    Aga ma usun, et oma laste kallistamine ongi praegu parim asi, mida teha ja ollagi tänulik kõige eest, mille eest võimalik hetkel tänulik olla.

    • Avatar
      Vasta Kaidi 27. veebruar 2022 at 12:55

      Mina tunnen täpselt sama, käisin osin isegi enda rahustuseks mingi tagavara ja mõtlen kuhu teha hoiruum asjadele ja meil vana maja kus mingisugune kelder, et mida elamisest sinna 10 minutiga näiteks kiirkorras tassida. Pmt ongi peaasi et lastele soojad riided, tekkid padjad. Meil küll maja aga ilma vooluta vett kätt ei saa, et see teeb murelikuks.
      Olen siin kõik päevad pisaraid valanud, vaadanud videosid kuidas mehed jättavad oma naised ja lapsed, ise samamoodi pisarais ja see on ääretult kurb. Pole isegi tahtmist tööle minna, kuna käin 24h korraga siis mõtlen, issand jumal kui vahepeal midagi juhutb ja ma polegi laste juures ja nad on äkki üksi ja hirmul või surnud ja mind polnudki seal et öelda kui väga neid armastan. Igasugu mõtteid käib läbi ja siis et kuidas elada teadmatuses et kas mees on sõjas elus või ei.
      Ühesõnaga on ka mul hirmu, kurbust, ärevust väga palju.