Nagu inimesed, kes mind Facebookis jälgivad teavad, vaatasime me eile Triinuga kaht õudukat. “Grave Encounters” esimest ja teist osa. Ütleme nii, et olgu neetud see inimene, kes mulle seda soovitas, sest ma olin täiesti scared shitless ja ei julenud päise päevagi ajal hotellis enam ringi liikuda. Kui ma koju tulin, siis rääkisin isegi Kardole, et ma pole elusees haigemat filmi vaadanud ja lubasin siiralt, et ma enam kunagi ühtegi õudukat ei vaata, sest see oli NII hirmus. Lausa nii hirmus,…
Kuna nii paljud lugejad kirjutasid, et sooviksid lugeda minu ausat arvamust Johan Spa‘st, siis siit see tuleb: Asukoht: Täpselt Kuressaare kesklinnas. Seega ei olnud vahet, kas tahame minna La Perlasse sööma või Chameleoni kokteile jooma või kuskile kaltsukasse kondama, siis kõik oli keskmiselt nagunii 5 minuti kaugusel. Hea oli ka õhtul linnast koju tulla, sest põhimõtteliselt oli tarvis kõndida ainult ümber nurga. Asukoht saab 5/5. Ma niisama hotelli ees aial istumas Hotellituba: Meie elasime Junior sviidis, mida saab rohkem näha…
Nõnda siis hakkasime eile Saaremaale reisima. Kuidas siis veel puhkust tervitada, kui mitte väikse lennujaama siidriga? Nõnda ka meie. Lennukit ootasime ainult tunnikese, kui juba saime selle väikse kökatsi peale. Ausalt ma pole elusees nii väikest lennukit näinud. See oli nagu lennukibeebi! Kuigi inimesed hoiatasid, et lennuk kindlasti raputab väga, siis meil küll ei olnud sellist asja. 35 minutiga jõudsime nagu naksti Saaremaale! Kuressaarde jõuda oli SUPERLAHE! Ma olen vähe Saaremaal käinud, aga mulle väga meeldib see ilus linnake.…
Täna tulin ma tööle käekoti asemel hoopis kohvriga. No mis seal imelikku, ma olen näinud, kuidas inimesed õhtukleidiga tosse ka kannavad, ma lihtsalt alustan uut trendi inimeste seas. Ma ikka ei saa üle ega ümber, kui ilus mu Playluggage kohver on. Teile teadmiseks, kes kurtsid, et hind neil liiga krõbe, siis praegu on võimalik neid 40% soodsamalt osta, kui paned sooduskoodiks külavilla. Aga tegelikult on mul nädalatöö juba tehtud ja koju minna pole eriti mõtet, sest juba natsa aja pärast…
Mulle kirjutas just tülgastunud blogilugeja Maria, kes läks oma lapsega einestama Tartus Ränduri pubisse. Ütleme nii, et kuna see, mis ta seal nägi oli suhteliselt rõve, pajatan ma teile ka selle loo! “Kuna kohapeal on ka suur akvaarium, tahtis laps kalu vaatama minna. Lapsele avanes selline pilt” kirjeldab Maria: “Lähemal uurimisel sai selgeks, et vasakpoolne hall kala pildil on surnud ja täiesti kõdunenud. Silmigi polnud enam peas,” räägib Maria tülgastusega. “Laps lausa karjatas, et emme, siin on surnud kala, mille…
Täna tutvustan ma teile kaht jumestuskreemi, millest üks on odavamast hinnaklassist ja teine kallimast. Noh, nagu pealkiri vähe reedab ka. Katsetasin mõlemat umbes nädalakese ja minu tagasihoidlik “eksperthinnang” on teie ees. Pilt SIIT Odavamast hinnaklassist proovisin Max Factori Skin Luminizer jumestuskreemi (LINK), mille hinnaks on Levelzone’i lehel 11.01€. Teeme siis võileivataktikat, kus alustame heaga, keskel räägime halvast ja lõpetame jälle heaga. Esiteks meeldib mulle selle totsiku välimus. Nii kenasti siiruviiruline. Ühtlasi on ilus ka kuldne pump, mis oleks veel ilusam,…
Ei mina tea, kuidas on see võimalik, et sa, Marikene, juba poolteist aastat vana oled? Tundub, et alles eilne päev vedelesin ma põrgupiinades ITK haiglas ja plaanisin ennast salfakatega lämmatada, sest mulle ei tundunud reaalne, et sa minust välja mahud või üldse tulla tahaksid. Joppas ja sa siiski tulid. Ma ei mäleta isegi, kas sa nutsid? Igatahes, kui sind mu sülle pandi ei nutnud sa üldse, vaid tsillisid oma võrgust mütsiga mu peal ja olid üsna tasakesti. Esimesed pool tundi…
Saime ükspäev Eveliisiga kokku ja nagu “emmedel” ikka, oli meil terve õhtu põhiteemaks lapsed. Eveliis rääkis, kuidas ta mõnikord arvab, et Ida pole tegelikult beebi, vaid päris täiskasvanud kääbusinimene, sest ta oskab nii üllatavalt palju asju teha. Noh, näiteks küpsisetorti teha! Mina rehmasin siis kaasa, et Mari ei oskaks elu sees küpsisetorti teha. “Ega ma ei tulnud ka selle peale, et Ida oskaks, aga kui hakkasime tegema, siis oskas küll!” nentis Eveliis. Nojah, ma võiks Mariga ka “tegema” hakata seda,…
Kuskil nädala alguses uuris Kardo minult, et kas ma neljapäeval kell kaks olen kodus, et tal olevat mulle üllatus. Mulle üllatused meeldivad küll, aga teine külg minus on niiiii uudishimulik, et ei saanud seda kuidagi peast ära. Mitu päeva aina pinnisin teda, et mis see üllatus küll on, aga Kardo ei öelnud. Ise mõtlesin esiti, et küllap ta mulle kulleriga mingisugused lilled saadab. Siis läks aga mõte uitama ja ma juba kujutasin ette, kuidas ma saan karbitäie rubiine või kastitäie…
Minu sünnipäeval kinkis Triinukene mulle muude asjade hulgas ühe ilusa hõbedase käevõru (tal endal on samasugune). Tegu on vist kuskilt messilt ostetud kraamiga, aga minu meelest pandora sarnaseks tegi see, et need kulinad sai sinna otsa ise valida. Triinu valis mulle sinna igasugust blingi ja inglikese ja muid nunnusid loomi. Nii imeilus kingitus ja tänks sulle Trinjoonok, ma armastan seda isegi olenemata sellest, et ma EI OSKA seda lahti teha ja pean alati Kardot koju ootama, et saaks seda ära…
Eile hakkas Triinukene rääkima, et me peame kargu alla ajama ja koos puhkusele minema. Ma esiti punnisin vastu (kuhu ma küll Mari nii jätan?!), aga lõpuks lahenes olukord nii kenasti, et Mari saab hoitud isside ja kõikide vanaemade poolt, nii et minul on roheline tuli Saaremaale minna. Nagu pilt ehk reedab, viivad teed meid Johan SPAsse. Triinu on alati olnud meister kõige odavamate pakkumiste leidmisel. Mina ei tea, kuidas ta seda teeb, aga meie igatahes lähme Johanisse nii, et 2…
Mul on tõesti tunne, et ma pean liituma anonüümsete seenesõltlaste grupiga, sest see on vist viies kord seda kastet teha ja ma ei tüdine sellest mitte iialgi! Nii et kui ma täna sügavkülmas seeni nägin, teadsin ma kohe, et kanafilee kõrvale tuleb üks imeline seenekaste. Lisaks siis värske fetajuustu salat ja kergelt marineeritud hapukurgid. ÄÖÄÜÖÄ…Ma olen enda kõhuruumi vist üle hinnanud, sest ma üritasin tervet seda taldrikutäit sisse kühveldada ja olen plahvatamise äärel. Õnneks tuleb kohe Kardo koju ja saab…
Täna haarasin ma oma Nikon D7200 kätte ja kukkusin klõpsutama. No esiteks ei suuda ma ikka veel uskuda, kui lihtne on saata mõnda pilti kaamerast telefoni. Pidin ainult ühe appi tõmbama, wifi sisse lülitama ja pilt on sekunditega su telefonis. Mul pole vist elu sees nii ilusaid instagrammi pilte olnud kui viimased kaks! Vaadake mu instakat SIIT. Tere hommikust! Kui hommik käes, siis saab haigutada, putru süüa, multikaid vaadata ja ilusa ilma üle rõõmustada. Vahelduseks ka üllatuda, oma kallist ema…
Minul selline veider küsimus ja sooviks teada Sinu ja Su lugejate arvamust. Kas on normaalne oma perekonnaliikmete sõidustiili ja -harjumuste pärast nende kohta politseile teada anda? Elukaaslane on nii mõnelgi korral tahtnud haarata telefoni, kui ta isa on mõnelt istumiselt napsuse peaga tagasi sõitnud. Kuigi promill pole suur, on tegu siiski joobes juhtimisega ja see on seadusevastane, ehk siis poleks nagu küsimust. Kui ta poleks pereliige… Suurem probleem on aga minu vanaisa. Nagu arvata võib, on ta juba pikalt elu…
On aeg üles äratada minu blogikese kallis vs odav rubriik ja mille paremaga seda teha, kui kraamiga, mida saab endale näkku määrida ja selle abil ilusam olla. Kõlab hästi uhkelt eks? Aga no alustame. Esiteks teavad vist kõik endast lugupidavad daamid, et meigi alla käib primer. Selle tööks olevat siis jumestust paremini ja kauem peal hoida. Mul kunagi oli mingi suvakas HEMA primer, mis nägi välja täpselt nagu tavaline valge kreem. Ükskord Triinu meikis mind ja ütles, et see on…
Täna hommikul vannitoakapil Kuma liblikaid nähes, teadsin ma, et on aeg kevad välja kutsuda. Mis siis, et loodus seda teha ei taha, teen siis ise. Riietasin ennast kollasesse nagu tibupoeg ja kaelust panin ehtima punase liblika, mis on minu absoluutne lemmik kogu Kuma kollektsioonist. Andke andeks mu padjanägu, proovige ise kell 9 hommikul ärksam olla. St Kardo iga hommik on, aga mina olen küll nagu viimane zombie, kui ma pean äratuskellaga ärkama. Kardo alati pragab, et miks ma panen kella…
Nagu te teate, siis ma mingi fotoekspert ei ole. Tavaliselt teen kõik oma blogipildid oma ustava Samsung S5’ga ära. Kui aga juhtub kätte sattuma mu ustav hübriid, siis teen temaga. Minu hübriidiks on Nikon 1 V1 (LINK), kui see kellelegi midagi ütleb. Teeb ilusamaid pilte kui mu telefon, kaalub vähe, mugav kasutada. Isegi mingisuguseid nuppe oskan seal näppida, kui kaua pingutan. Kuna mu uus blogikujundus soosib kvaliteetseid pilte, siis pingutan ka selle võrra rohkem, et teil ikka ilus vaadata oleks.…
Hommikul rabasin hoolega tööd teha ja kui töö valmis sai, siras päike nii ilusasti, et ma tundsin lausa survet Marimummuga mänguväljakule minna. Meil on siin neid maja ümber päris mitu, nõnda me ühe lähedalasuva välja valisimegi. Aiast välja astudes märkasin ma, et mingi suur ümbrik on postkastis. Kuma (LINK) oli mulle oma liblikaid saatnud! Kevade tunne tuli kohe sisse ja ma ei jõua ära oodata, et ma inimese moodi välja näeks, et tekiks tuju aksesuaare kanda. Igatahes Mari lemmikuks oli kiikumine.…
Naljakas, et kurdan enda suutmatust aina head toitu näost sisse ajada ja siis üle ühe on toidupostitused. Mis siin ikka teha, enne halama hakkamist oli ju liha juba ahjus. Lisaks sain ma eriti huvitava paki Hiinast. Või noh, ega see mulle mõeldud polnud. Lihtsalt juhtus nii, et eile(?) kirjutasin siin midagi tofust, kui üks tore lugeja mulle kaht erinevat mekkida tõi. Nagu öeldud, liha oli juba ahjus ja seega “vegetarian chicken” jääb homseks proovimiseks. Seda pidavat hea praadida olla. Eks…
Mõtlesin pikalt, kas ma kirjutan selle parooli alla või mitte. Siis mõtlesin, et mis ma ikka keelan inimestel võimalust lugeda, kuidas maailma mõttetuim inimene vireleb ja eluga rahul ei ole. Moekas on blogides rääkida ilusast elust ja headest söökidest ja kaunitest meisterdustest, mina proovin nagu ka eks. Tahaks ju ka. Aga tegelikult on mul nii räige kass peal, et paha hakkab. Miks? IKKA VEEL see kuradima trenn ja kaal. Eile kaalusin ennast üle miljoni aasta ja ma kaalun 60.5kg. Esimene…
Ma ei tea, kuidas teie majas lood on, aga minul on terve elamine küünlaid täis. Talvel põletan neid muidugi kogu aeg, aga ka praegustel kevadõhtutel on nii mõnus tuled kustu panna ja küünlad põlema süüdata. Selle jaoks on mul elutoas väike kandik, kus peal on pidevalt hunnik küünlaid. Kõige ees paistab siin Nurme Seebi lõhnaküünal Lillede Lill, mida ma veel põletanud ei ole, aga niisama “kuivnuusutus” tuvastas, et tegemist on minu meelest sellise lillese apteegilõhnaga. Mul on Nurme Seebilt ka…
Ma ei tea, miks ma iseendale nii teen, aga mul on õudukatega selline värk, et ma kardan neid kabuhirmus, aga IKKA vaatan. Mis siis, et enamikku filmist vaatan ma tavaliselt läbi sõrmede piiludes, Kardo külge klammerdudes ja “nii õudne” õhates. Eile tegime sama pulli, ma otsustasin miskipärast, et ma tahan vaadata The Atticus Institute filmi. Film räägib siis mingist instituudist, mis uuris inimesi, kellel olid mingit sorti üleloomulikud võimed. Enamik ala tundsid kaarte ära jne, aga sinna toodi oma õe…