Mäletate, ma lubasin teile, et ma vastan kõikide kommentaaridele. Ma tõesti tahan seda teha, aga reaalselt mul on tunne, et elu ise tahab mind selles takistada. Esiteks mul on praegu üle 70 kommentaari nn lugemata ja üles laskamata, sest ma tahaks neile kohe vastata, mitte lihtsalt üles panna. Teine probleem on see, et ma kogu aeg näen vastuseta kommentaare, mida ma omast arust küll üles riputanud pole, seega kui ma neid näen, vastan jälle jooksvalt, ma ei tea, mis error…
Kui alguses oli iga päev vana koroona mõttes, siis nüüd ausalt öelda, ei tule ta enam pähegi. Kuidagi normaalseks on saanud see, et kuskil ei käi ja passid ainult kodus ja kui poes keegi…
Okei, aeg on rääkida, kuidas ma oma Facebooki lehe kaotasin ja mida kõike mu loll pea põhimõtteliselt mulle kaasa tuua võinud oleks. Nagu te kõik teate, olen ma see, kes peaks endale “päris töö”…
Ma arvan, et Kardo ema saab südari, kui me siit tagasi tuleme ja ta näeb, kuidas Marta põhimõtteliselt ringi jookseb ja Lende aina rohkem juttu puhub. Kolmest lapsest kaks on teinud oma esimesed sammud…
Mul on halb mälu. Niiii kohutavalt halb mälu. Muidu poleks hullu miskit, lihtsalt aeg-ajalt ununeks siia-sinna minna ja siis on vaja alandlikult vabandada ja oma mitteminemist kahetseda, aga mis mind närvi ajab, on kui…
Jutud levivad, et minu aeg blogijana on ümber ja keegi siin enam lugemas käia ei viitsi. Tõsi, kommenteerima olete te küll viimasel ajal kitsid, aga äkki on süü minul, et ma teile vastata ei…
Maikuus alustasin eksperimenti investeerimisega Bondoras. Ma ei ole kunagi enne kuskile investeerinud ja ma arvasin, et ei tee ka seda kunagi, sest juba see sõna tundus midagi keerulist ja võimatut, mis nõuab hirmus palju…
Nagu ma teile lubasin, annan ma teile aeg-ajalt teada, kuidas minu Bondorasse investeerimine läheb ja siiani läinud on. Kes ei mäleta, siis enne korjasin ma igakuiselt 100€ oma Swedbanki hoiusele, mille siis maikuus välja…
Nagu ma eelmisel nädal rääkisin, katsetan ma pool aastat Bondora.com lehekülje kasvukontot Go&Grow. Kuigi eelmine postitus sai ka negatiivset tagasisidet, siis ei saa ma ikka ise katsetamata teiste sõnu puhta kullana võtta, sest Go&Grow on…
Ma pidevalt mõtlen, et mis saama hakkab meil siin elukeses. Tõesõna ei suuda meenutada, et millal see Kardo isapuhkus läbi saab, aga ma ei tahaa-aaaa-aaa-aaa, et ta tööle tagasi läheks. No lihtsalt ei taha.…
Ma olen vist 90 aastat rääkinud maja soojustamisest ja kõik soovitasid mul raha koguda, aga ütleme nii, et pilt ütleb vist rohkem, kui tuhat sõna. Sellegipoolest on mul selline tunne, et ma ei viitsi…
Eile sain postkasti kirja, kus üks naine palus abi. Kirjutaski ausalt ja siiralt, et kuidagi nii läinud, et lastele pole midagi lauale panna, kapid tühjad ja et kas ma saaksin natukene raha laenuks anda…
Kui minuga võttis ühendust Laen.ee, et ma neist midagi kirjutasin, olin pikalt kahtleval seisukohal. Kõik ju teavad, et laenud on pahad, eriti öeldakse seda sms-laenude kohta, et need on hädas olles suur rumalus võtta.…
Arvestades enda imelist oskust panna kõike kirja sedamoodi, nagu ma kõlaks psühopaadist sõimajana, proovin ma nüüd antud sissekandes kõiki sõnu kümme korda valida, sest ma tõepoolest tahan seda teemat enda lugejatega sõbralikult arutada ja…
Mari-Leen kirjutas ükspäev sellest, kuidas mõned turundajad ei hinda blogijate tööd kui sellist. See postitus ja eriti kommentaarid panid mind mõtlema. Esiteks tuli pähe mõte, et blogimaailma ja rahateemade ümber oleks nagu mingi saladuseloor.…
Blogijad räägivad siin-seal, et millele kahju kulutada ei ole. Ma olen üldse kohutav laristaja, seega ma võiks enamike asjade kohta öelda, ei tõesti pole kahju kulutada pea millelegi, mis mulle meeldib või mida ma…
Viimasel ajal on kerkinud teema, et kui palju oleks “normaalne” lapseasjade peale kulutada. Ma leian muidugi, et see teema pole eriti selline, mida saaks üldiselt arutada, sest inimeste rahakotid on nii erinevad ja samuti…
Jäime täna tööl kolleegiga arutama, et kui palju inimesed tavaliselt pulmakingituseks ümbrikusse panevad. Mul oma kogemusi kahjuks ei ole, sest ma olen elus käinud kahes pulmas ja mõlemal korral olin nii noor, et ise…
Samal ajal, kui kõik blogides oma kulusid letti lõid, otsustasin mina “väärt info” ainult endale hoida ja teha sellest Nipiraamatusse enda kolumni “Mariann proovib” selline väike artiklike, et kuidas Mariann proovib raha säästa ainult…
Eile ärkasin ma mõttega, et no mitte SENTIGI ei kavatse ma tarbetult kulutada. Paraku kulutasin täiega, aga ma pean nentima, et need kõik kulutused olid…vajalikud? Natuke vajalikud? Ühesõnaga, alustame eilsest hommikust. Esiteks sain ma…
Mul oli ükspäev reaalselt vestlus inimesega, kes on surmkindel, et raha teeb inimese. Ehk siis tema ei suhtleks inimestega, kes teenivad miinimumpalka. Miks peakski? See on tema meelest näide sellest, et inimene on totaalne…
Kui mõned veel märganud pole, siis minu paremal pool on üks nupuke “toeta minu tegemisi“. See on seal paar päevakest olnud, aga ma pole sellest juttu teind, sest mul polnud otseselt millegi jaoks “tuge”…
Ma olen terve elu olnud paras, nagu mu vanaisa armastas mind kutsuda, priiskaja. Kui mul raha on, siis ei ole mulle mitte mingiks probleemiks osta endale/armastele inimestele ilusaid asju, viia sõpru välja sööma, tellida…
Nüüd on lugu selline, et kuna meil said ostetud peaaegu kõik asjad ülakorrusele (ok, puudu on garderoobiriiulid ja kõik põrandaliistud, aga see on nii väike osa sellest, mis kõik olemas on), siis oleme me…
On üks tüüp inimesi, keda ma ei mõista. Nendeks on kadedad/ihned inimesed. Mina ise olen seda tüüpi, et kui on, tuleb teistele ka anda. Seega ei ole mulle probleemiks teistele välja teha, poest asju…