See on vist mingi basic teadmine, et air fryer on viimaste aastate kõige popim leiutis. Või noh, ma tean väheseid majapidamisi, kus seda veel ei ole. Jajah, ma tean, et on neid ka, kes ütlevad, et ahi on täpselt sama asi ja nad ei saa aru, mis selle point on, aga ma arvan, et need inimesed on vähemuses. Seda ka ilmselt sellel põhjusel, et nad pole ehk lihtsalt kuumaõhufritüüris mitte midagi teha katsetada saanud? Jumal teab… Ühesõnaga mul oli ka…
Vahtisin täna pingsalt oma kalendrit, et ometi välja mõelda, millal ma lastega Lottemaale minna saaks. Ja sellega seoses meenus netist loetud teema, kuidas sajad emad vinguvad ja virisevad selle üle, et kujutage ette, Ukraina lapsed saavad TASUTA Lottemaale, milline ebaõiglus! “Eestis on ka lapsi, kes sinna minemist lubada ei saa!”…
Üks ägedamaid ja kohutavamaid asju uute suhete juures on need “esimesed korrad”. Ägedamate asjade alla lähevad esimesed suudlused ja poolkogemata teist mingi nunnu hüüdnimega kutsumised ja need korrad, kus sa saad näiteks aru, et sa hakkad vaikselt teise inimese olemusest aru saama (kui see olemus just jube pole, siis see just kuigi äge ei ole 😁). Kohutavate asjade alla liigitan ma näiteks esimesed tülid või konfliktid.…
Kas te teadsite, et Mariah Carey andis 2019. aastal enda ekspeika kohtusse selle eest, et viimane oli oma sita suhtega tema väärtuslikku aega raisanud? Kohtuvälises kokkuleppes saigi lauljatar endale 5 miljoni dollari suuruse valuraha. Ma ei kujuta ette, kui palju on maailmas neid naisi, kelle aega on mingisugused tondid mehed raisanud ja kes ilmselgelt oma ohvritele endistele naistele valuraha võlgneksid.…
Mis teile seostub sõnaga “mokad”? Ma arvan, et enamik ütleks vist, et huuled või miskit, aga ma ütlen tavaliselt huulte kohta lihtsalt huuled ja sõnaga “mokad” tuleb mulle silme ette midagi sealt altpoolt vööd. Mitte, et mul jube palju nendest allkorruse mokkadest juttu oleks, aga MÕTLEN ma nende peale iga kord, kui näen kedagi rääkimast oma fitnessteekonnast Mokafiti abiga.…
Mina ei mäleta, kes see naistest ükspäev chatis jagas mingit tiktoki sellest, kuidas peale lahkuminekuid on viisakas endale uus voodi osta. Uut voodit ma siiski osta ei tahtnud, sest need maksavad neeruhinda ja mu praegune voodi pole isegi mitte paari aastat vana, aga uue madratsi mõtteid olin ma juba tegelikult enne mõlgutanud. Seda lihtsalt selle pärast, et lõpuks ometi on kõik lapsed omadega sealmaal, et on oma öistest õnnetustest välja kasvanud. Ja kuigi ma seda eelmist olen aurupuhastajaga küürinud, siis…
Ups, ma pole viis päeva jõudnud midagi kirja panna, aga loodan, et annate mulle andeks, sest ma olen omadega teisel pool maakera ja sellega seoses iga päev vaevelnud suure ajavahega. Ühest küljest tahaks nagu kõike näha, aga samas keha tahaks… magada. Eile lootsin veel, et saime unerežiimi paika, aga no kae nalja – kell kaheksa õhtul magasin mina nii õndsat und, et Kristinal mind äratada võimalik ei olnud.…
Teate see eelmine postitus tuletas mulle meelde, et mu järjejutust on puudu veel üks teema, mida ma sealsamas ka juba põgusalt puudutasin, aga üldiselt on siin rääkida ikka… rohkem 😄 Ehk siis nagu te ehk aru saite – raha. Ja see teema meenus mulle seoses sellega, et päris mitmetel oli rääkida lugusid ebavõrdsetest seisudest kulude jagamisega. Sest noh, mul oli ju ka tegelt nii – lihtsalt eile tundus kellegi teise lolluse üle tänitada palju laadnam või nii.…
Mul tuli täna ilge tahtmine teha seda douche move’i, kus ma ise just hiljaaegu pole absull maailmaasjadest aru saanud, aga samas tahaks teiste inimeste peale näpuga näidata ja küsida, et issand, kuidas sa selle asja koha pealt ometi nii loll ja pime oled!? Ehk siis vana hea pada-katel olukord. Saan ise ka aru, aga no ikka tahan oma targad sõnad sekka öelda ja teiste elu kommenteerida, andke andeks 😁…
Mul hakkab ausalt endal aina imelikum neid arutelusid siin kirja panna, sest ma reaalselt mõtlen nendele mõtetele, mis enne mu peas olid ja ma ei oska nagu ära tabada, kuidas need tulid või mis hetkel täpselt tekkisid. Sest PRAEGU n-ö kõrvalt vaadates ei tundu need mulle üldse loogilised. Aga nagu me eile kollektiivselt järelduseni jõudsime, et kirjutamine on mulle parim teraapiavorm, siis laseme täna edasi. Nagu ma ütlesin, siis ma tean neid jutte, mida härra praegu minust räägib. Mul ei…
Minuga on viimasel ajal mingi väga imelik asi juhtuma hakanud. Ja kuna ma olen aru saanud, et ma suudan oma emotsioone kõige paremini ära sorteerida just kirjutades, siis ma kirjutan selle ka välja, äkki hakkan sellest mingit sotti saama. Ühesõnaga kui ma neid järejutte teile kirjutasin, siis võtsin ma pigem selle hoiaku, et ah, oli mis oli ja pigem oli see nagu selline veits naljakas asi. Et noh, kuidas ma üldse nii lolli olukorda sattusin vms. Aga iga järgmise postitusega…
Nagu mõned ehk instas nägid, käisin ma väiksel Ida-Virumaa tripil ja see oli nii tore. Eriti tore oli muidugi seltskond, nii et pole nagu ka imestada. Me sõitsime kolme päevaga mingi 700km kanti maha ja külastasime nii paljusid pisikesi kohti, et ma ei suuda neid parima tahtmisegi juures ette lugeda. Ja ma pole vist elu sees nii palju…rääkinud, kui viimase paari päeva jooksul.…
Krt mul on tunne, et ma pean järjejuttudesse ikka väikse pausi sisse tegema. Mul reaalselt on juba ebameeldiv mõelda selle inimese peale nii palju kui see tunnike päevast, mis selle postituse kirjutamine üldiselt aega võtab. Aga kuna te kõik küsite, et no kuidas me lõpuks siis PÄRISELT lahku läksime, räägin ma teile selle kauni seikluse ka ära. Enne kui vahelduseks lõbusamaid lugusid jagan. Tagantjärele mõeldes on seegi lugu päris tobe ja naljakas, aga noh, seda võite ise pärast öelda, kas…
No tere kaunist nädalat, kallid sõbrad! Ma pidin siin väikse pausi tegema oma järjejuttudega, kuna elasin siin vahepeal kogemata oma elu. Käisime sõprade juures grillimas ja eilne päev oli üldse selline nagu see oleks 15 aastat kestnud. Tsillisime Martaga ja käisime turul ja tegime süüa ja MINA MAGASIN KESET PÄEVA ja lõpuks käisime ka koeraga jalutamas ja filmiõhtu tegime veel kah. Sellistel mõnusatel hetkedel ei tule nagu pähe, et krt krabaks arvuti kätte ja meenutaks endale ja teistele, mis kuradi…
Ma ei oska seda mitte kuidagi muudmoodi alustada kui et oli kord üks ilus tore noor naine, kes ühel üürikesel eluperioodil tundis end üksikuna ja just samal ajal juhtus ta teepervel silmama üht kotitäit prügi. Muidu ei oleks see prügikott talle silma jäänud, aga kuna ta arvas, et parem ükskõik mis kui üksindus, korjas ta selle prügikoti üles ja viis koju. Üsna lähipäevil kutsus ta külla oma sõbrannad ja õhtu kulgedes tõi ta muuseas selle sama prügikoti välja ja ütles,…
Tere tulemast sita suhte järjejuttu! Esiteks tahaksin ma öelda, et mega kahju on näha, kui palju samasuguseid mehi Eestis olemas on. Teie kommentaarid panevad mind ausalt juba veits parakasse, sest naiivne nagu ma olen, olen ma alati elanud teadmise ja usuga, et inimesed ON tegelikult ilusad ja head. Ilmselt see vastab ka neile inimestele, kes ei saa lihtsalt aru, kuidas ma sellist jama talusin. Minu mõistus töötab lihtsalt nii, et kui MINA selliseid asju ei teeks, siis on mul raske…
Ma eile korraks hakkasin jälle mõtlema, et igas suhtes on ikkagi kaks poolt ja võib-olla on see minust siiski väga inetu, et ma siin niimoodi “musta pesu pesen” ja kõigele lisaks on ta ju lihtsalt inimene, kes mõnikord teeb vigu ja lapsepõlv oli tal kohutav ja kõik tema eelnevad suhted on teda katki teinud ja… Aga siis meenus mulle, et pooltel eestlastel on sitt lapsepõlv ja meil kõigil on olnud kehvasid suhteid. Sellegipoolest suudab enamik inimesi läbi ime siiski normaalsed…
Ma olen siin reaalselt üht- ja teistpidi mõelnud, kuidas ma saaksin teile kõik hingelt ära rääkida, ilma, et ma ei teeks neid teisi sisuloojaid, kes teineteist vihkavad ja laimavad ja stooritavad. Noh, mäletate, ma ükskord rääkisin neist ühes postituses ja ma usun, et päris mitmed said pihta, kellest jutt. Ja ainukesed põhjused, mis mind tagasi hoidsid, olid tegelikult suht lambised. Sest kammoon, eveybody loves a good goss, eks! Ning kui ma mõtlen sellele, kui piinlik mu eelmine suhe oli, siis…
See on vist mingi kõige klišeem asi üldse, et abielus inimesed käivad teiste inimestega salaja “lõunatamas” või “dinnerdamas”, aga et ma ise sellisesse olukorda ühel päeval satuksin, seda ma eriti oodata ei osanud. Aga näete, ometi niimoodi mul siiski ükskord läks, et täpselt seda ma tegema juhtusin. Jep, endal on ka veits imelik ja piinlik, aga noh, elu ollagi mõnikord selline…imelik.…
Mulle endale hakkab vaikselt tunduma, et viimase aastaga ongi mu blogi sinna raja peale läinud, kus ma vähemalt kord kuus dramaatiliselt maha surra ähvardan. Selles suhtes on see veidi imelik, et ma tegelikult ei ole omast arust kuigi tihti haige, aga vabalt võib siin rolli mängida mu lühike mälu ja ma lihtsalt ei mäleta…Aga vot Andra ja Janari pulmast ma suutsin küll sellise tõve kaasa saada, mida ma enne oma elus kogenud ei olnud. Ja ausalt öeldes ei soovi ka…
Ma käisin eelmine nädal ühes podcastis. Ma isegi täpselt ei tea, miks ma sinna nõus minema olin, sest tegemist on uhiuue seksiteemalise podcastiga ja mingisuguseks eriliseks eksperdiks ma sellel alal loomulikult ei pea. Epp Kärsin ja Laura Valk võivad rahulikult õhused ärevusrohud sisse söömata jätta, ei kavatse neile konkurendiks pressida.…
Krt ma igatsen vahepeal natukene neid aegu, kus ma pidevalt kurb ja vihane olin, sest sellest rantist tulevad alati kõige rohkem emotsioone täis topitud postitused. Praegu ma olen siin mingi trillallaa-trullallaa ja parima tahtmise juures ei aja ükski nendest asjadest enam isegi mitte närvi, mis enne silma tõmblema panid.…
Ma olen mõne aja jooksul näinud kahte sisuloojat tegemas sellist contenti, kus nad lähevad mehega esimesele deidile ja siis teevad video, kuidas nad ennast enne seda valmis sätivad, siis kuskil resto/vetsu baaris salaja end filmivad ja räägivad, kuidas kohting läinud on ja järgmisel päeval võtavad siis selle deidi kenasti kokku.…
No tere taas! Olen nüüd oma reisilainelt tagasi ja lõpuks ometi on aega isegi maha istuda ja blogida. Või noh, ma alustasin selle postitusega tegelikult päevi tagasi ja mõtlesin korraks, et ma ei hakka seda isegi avaldama, sest pole siin ilmarahval vaja teada, kui loll ma olnud olen. Aga siis tuli meelde, et te ilmselt teate nagunii, seega mida mul ka kaotada on? Ma isegi ei tea, kuidas seda postitust kirja panna, ilma et see ei kõlaks ühe selle “pada…